Oodata,oodata,oodata...

Aeg seisab... hetkel...
ja samas tormab tulisjalu edasi...
Puhkaks, kuid ei suuda... pole aega...
Oh anna aega, armas Aeg!

Linnupuur

Miks on nii, et kui kõik karjub sees, siis suu on lukus? Tahaks nutta, halada ja hüüda nii valjult, et kogu maailm kuuleks ja tõttaks appi... Kuid mõistus ütleb:"Tasa! Kuss!" Ja suu püsib suletud, justkui pärlit varjav karp. Arvad, et oled suur ja tugev ja vapper. Arvad, et oled väike, kuid tugev ja vapper. Arvad, et oled väike ja habras, kuid siiski vapper... Ja hoiadki kõik südame tagumises kambris luku taga. Köidad kinni punase paelaga, peale vajutad hõbemündi ja loodad Kõrgeimale Väele... Ehk läheb mööda, ehk kaob... Ja siis lähebki mööda, kaobki... Sest kamber sulgeb uksed ja aknaluugid... kuni järgmise korrani... mil valu avab need taas. Valu, äng, vabadusekaotus... Soov uneledes kõrgustes hõljuda... vabana kõigest... kasvõi eelviimast korda, et kukkuda taas... kuid seekord vaid tühja kestana... hetkel, mil Vaim hõljub vete kohal... ja ümberringi valitseb kaos... UUS ALGUS...