Follow

esmaspäev, 7. detsember 2009

veidike jõuluhõngu

Tegin pisut näputööd ja sulandasin ennast päikesepuuduses lumeootuses minevikku...

Tulemused said sellised:

esmaspäev, 9. november 2009

Käisin eile kontserdil...


Midagi imekaunist kogesin eile Rock Cafeś.
Nende kohta leiad infot...

Laulu kuula siit

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Valmistume järgmiseks kevadeks. Miks mitte juba nüüd...

Kuidas luua haldjaaeda, inglise keeles.

It is believed that the Fairies usually emerge and play from dusk till dawn, when all is quiet - here is a list of things you can include in your Fairy Garden that will attract and delight them:
Wind Chimes -
Fairies love to hear the tinkling of chimes and bells, if you listen hard enough, you may hear them brush past them!
A Pathway - Give the fairies a winding pathway to follow through their garden to help them find their way - you can use stones or gravel for this.
Water - You can make them a "pond" or fairy pool, by using any shallow receptacle filled with water.
A Fairy Door - It is said that Fairies will take up residence wherever they see a fairy door. You can buy or make a small door and attach it to a wall or tree stump in your garden.
Glitter - Pretty and Shiny objects attract Fairies - see what you can find to suit their sparkling taste!
Crystals - A crystal such as Rose Quartz, which attracts love into the home, can be placed in their garden to do the same for the fairies.
Shelter - Fairies need shelter from the wind and rain too ... this can be anything from a stone toadstool to an up-turned flower pot with a door cut in it. You can use a flat stone for "seating"!
Plants - You must, of course, have some plants! Try to keep them small, and having a fragrant herb, too, such as a miniature lavender will delight the fairies' keen sense of smell.
Fairy Friends - Fairies love to explore and play - small weatherproof ornaments of frogs, birds or any forest animal will charm them - let your imagination run away with you!

pikemalt sest teemast ja ka palju muud põnevat leiad siit...

Mõnusat kuulamist argipäeva!


Nüüd on hetk puhata paar minutit.
Võta aeg maha ja sule silmad, lihtsalt kuula ja lülita oma mõtted hetkeks pausile.
Lase helidel kulgeda läbi pea ja meelte, läbi käte ja tegude.
Et minna vastu uuele ja ilusamale päevale.

leidsin selle ilusa asja siit...

kolmapäev, 2. september 2009

Ilusat uut Tarkuse aastat!

Ja ongi otsa saanud - liiva paituste, päikese suudluste, mere helluste aeg...
Üürike ja ometi ilmatu pikk...



Saabunud on vihmasagarad ja kõdulehelõhnased iilid.
Kurbkaunite lahkumislaulude saatel lendavad parvedes linnud, parematele jahimaadele.
Kuid meie jääme, tarkust taga nõudma...
Seenemetsa, pähkleid ja marju noppima... Vitamiinide lohutustes...

Õunalõhnane agul, kollased lehel langemas ja viimased lihvimistööd vanade majade fassaadidel.
Kojamehed ja kojanaised hommikuti tänavaid kraamimas ja esimesed suitsunired hõljumas korstendest.

Surmaeelne ilu, see kaunis ja siiras ponnistus.
Veel viimased kuud, enne kui loodus unne vajub.
On tibude lugemise aeg...
Viljakoristusaeg...
Uute plaanide alguse aeg...

Nii kaunis on sügis.
Nii meeletult hea ja kõik mu meeled on valla.
Maitsen, hingan, puudutan, kuulatan, piilun ja adun... igavikku...

pühapäev, 28. juuni 2009

Suvi on puhkamiseks ja armastuseks!

Ilusad ilmad on, mind võib kohata vihmasillerduses ja päikesekiharates.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Eesmärgist ehk ära vaata oma kella

Autor: Raimo Ülavere, sekretar.ee

Ära vaata oma kella. Nüüd joonista oma kell nii detailselt kui oskad paberile. Kas tal on numbrinäit või seierid, kas ta näitab kuupäeva, kus asub valmistajanimi, kui suur kell on jne? Valmis?

Nüüd võrdle joonistust ja päris kella. Täpselt sama? Võib-olla. Kahtlustan aga, et enamikel meist on joonistuse ja päris kella erinevus tuntav. “Süüdi” on RAS ehk meie peades tegutsev retikulaarne aktiveeriv süsteem.

Vaatame kella mitmeid kordi päevas ja sadu kordi aastas, ent ei suuda seda ikkagi adekvaatselt joonistada. Sest meie eesmärk kella vaadates on reeglina üks – kui palju kell on? Peades töötav RAS teeb tööd ja välistab muu eesmärki silmas pidades ebatarviliku informatsiooni.

See RAS on ka põhjus, miks eesmärkide peale tasub aega kulutada, neid üles kirjutada. Olles eesmärgi sõnastanud, hakkad nägema lahendusi, teid eesmärgini.

Jutt eesmärkide seadmise vajalikkusest kõlab vahest nagu esoteerikasse kaldunud hälvikute endaõigustus. Seda räägitakse kõikjal. Ja ikkagi, inimene tahab, jumal (saatus vms) teeb, parafraseerides üht vanasõna. Me võime ju eesmärgi üles kirjutada, aga…

1950ndatel aastatel tehti Yale ülikoolis küsitlus 1500 üliõpilase seas, küsides neilt hulga küsimusi, ent kaks viimast olid: “Kas teil on ambitsiooni, eesmärki elus?” ja “Kas te olete selle kirja pannud?”. 25 aastat hiljem võeti küsitlus ette ja uuriti, mis vastanutest on saanud. Küsitluses oli 75% inimestest oli eesmärk elus olemas olnud. Ent vaid 3,3% olid selle endale kirja pannud.

25 aastat hiljem aga selgus tähelepanuväärne tõsiasi: need 3,3% vastanutest olid kordades edukamad oma elus, kui ülejäänud 97%. Ja ainuke erinevus nende vahel oli – ühed olid eesmärgid kirja pannud ja teised mitte. Ühtedel asus RAS eesmärgi nimel tööle. Teistel mitte.

Mulle tundub ka, et sellesama inimese peas oleva RASi töö peale toetuvad viimasel ajal laineid löönud Secret-raamatud ja film ning muud universumi seaduseks nimetatud “salajased” eduvalemid. Sest nad kõik algavad ühest punktist – tea, mida sa tahad. Ja pane see kirja.

Loomulikult on heal eesmärgil mitmeid omadusi – mõõdetav, põnev, pingutust nõudev jne. Ent esmane eeldus on ikka see, et ta on olemas ja kirjas.

(leidsin e-ajakirjast Bioneer)

teisipäev, 16. juuni 2009

Imeilus uudis teadusmaailmast..

Tähelapsed pritsivad gaasi ilmaruumi



Orioni tähtkujus asub tähtede lasteaed, mis on siginat-saginat täis nagu sipelgapesa. Noored tähed paiskavad igas suunas gaasijugasid. Astronoomid teatasid pühapäeval avastusest, et Orioni niiöelda mõõga läheduses hägusa laiguna paistev udukogu peidab endas tegelikult suurt hulka lustlikke tähelapsukesi.

Chris Davis Hawaii saartel paiknevast astronoomia ühendkeskusest (Joint Astronomy Center) ütles, et teiste niinimetatud tähelasteaedadega võrreldes valitseb äsja avastatus üsna suur korralagedus ja ülerahvastatus. Noored tähed pritsivad gaasilise vesiniku jugasid miljardite ja miljardite kilomeetrite kaugusele maailmaruumi.

Euroopa Lõunaobservatooriumi astronoom Thomas Stanke ütles, et tähetekke uuringud aitavad meil paremini mõista, kuidas on tekkinud meie oma Päike ja selle ümber tiirlevad planeedid. Ka praegu Orioni tähtkujus sündivatest tähtedest saavad paljud just meie Päikese sarnaseks ja võib-olla on neil isegi ka Maa sarnaseid planeete.

Rahvusvaheline astronoomide rühm tegi vaatlusi mitme maapealse teleskoobiga ja kosmoseteleskoobiga Spitzer.

teadusuudis Eesti Rahvusringhäälingust

esmaspäev, 8. juuni 2009

Uriel (Auriel) אוּרִיאֵל- jumala tuli, jumala valgus...


Aknavitraazh
St. John's Church
Inglismaa


Kutsusin abi ja leidsin Urieli.

Palun Sult,
Armas Uriel,
tarkust ja valgust...
Valgust hirmu ja halluse vastu.
Tarkust otsuste tegemisel.

Aita mind, saada mulle oma rahuinglid,
kõikidesse minu toanurkadesse, hämaratesse ja sumbunud nurgakestesse.
Anna mulle julgust, selgust ja aita mul otsustada.
Aita mul leida tõeline Põhjus...
Aita mul leida tõeline Siht.
Olen eksinud ja vajan Su kätt, valgustamaks lambikest,
toetamaks mu längus õlga ja kindlustamaks mu heitlikku meelt.

Armas Uriel,
Tänan Sind, et oled olnud mu lähedal ka siis kui Sind veel ei tundnud...
Kui ei teadnud Sinu olemasolust ja Sinu Valgusest.

Näita mulle teed, et leiaksin Õige Tee Kodu poole.
Et jätaksin padrikud ja hämarad paigad.
Et kuulaksin Sind ja Loojat ja ei kedagi muud.
Et suudaksin avada oma Südame valgusele, tõelisele Valgusele,
kus süttib Armastus ja sünnivad Armastuseteod.
Aita mul leida enda tõeline Põhjus ja Tõeline Ülesanne.

Armas Uriel.
ole ka siis mu juures, kui eksin,
kui vaatan mööda Sinu tarkadest märkidest,
Sinu abitegudest, Sinu Südamesõnadest.
Aita mul leida tee nende kõigini.

Aita mind , Armas Uriel!


Urieli kohta leidsin selle siin...

Peaingel Uriel (Jumala tuli) lahustab viha ja konfliktid ning asendab need sügava sisemise rahu ja keskmesoleku tundega. On abiks hirmudest võitu saamisel, aitab käia pühendunu teed ning keskenduda üksnes kõrgematele jumalikele väärtustele. Urieli jõud on määratult suur ning tema kutsumine väestav ja ülendav kogemus. See peaingel aitab teha kõrgemaid valikuid ning kooskõlastuda jumaliku tahtega. Kui kulgete oma teel Valgusesse koos peaingel Urieliga, olete vaba murest ja hirmudest, täidetud ja ümbritsetud sügavast rahust ning uue kuldajastu saabumise lootusest. (Valgusesaarelt)

kolmapäev, 27. mai 2009

Midagi hella hingele...

Mine vaata sellele lehele:

neljapäev, 21. mai 2009

Kes me oleme, eestlased?

Olen nüüd otsinud erinevaid väikerahvaid ja nende kultuuri, kuid eestlased on siiani mõistatuseks...
Otsisin netist pisut erinevaid allikaid, mida eestlaste esivanemate kohta võiks leida.
Toon siin mõned tähendused ja lühendatud viited, mis leidsin erinevatest foorumidest ja aruteludest:

  • Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest. Toon siinkohal ära mõningad Edgar Valter Saksa leitud vihjed ajalooallikatele:

1. T. Hodgin, "Cassiodoruse kirjad", London, 1886, lk. 546:
"Haestid või aestid - need on Tacituse aestid, asuvad siiani
selle maa, mida ikka veel kutsutakse Estonia, lõunapiiril".

2. R. Pauli ja B.Thorpe, "Alfred Suure elu", millele on lisatud
Alfredi Orosiuse anglo-saksi versioon; London, 1893, lk. 558:
"Eastland - ostide, estade maa Estonia".


  • Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma "Germanis" (aastal 97, A.D.) järgmist: "Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vana-rootsi hõim - E.K.), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.

Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad
neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja
turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi,
enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi
kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad."

  • Meist lääne pool elavad rahvad hakkasid meie maad aestiks kutsuma. Tähendab hommikupoolset. Kirjanikust ei oska midagi rääkida.
  • põhjalas oli ka Jumal Apolloni kodupaik... see olevat olnud võrreldamatult ilus maa... kus elasid blondid inimesed.
aestid elasid kunagi ammu eesti ja liivimaa aladel, olles otsesed järeltulijad suurest veeuputusest pääsenuile.
aestitest pärinevad ka keldid.

Tacitus aastal 98 pKr nimetas rahvast "aestid". Ajalooga kursis olevatele inimestele peaks see seostuma eestlaste esmasmainimisega, vähemalt ise puutusin veel põhi- ja keskkoolis kokku.. Aestideks nimetati läänemere ääres elavaid rahvaid.
ma nüüd täpselt ei mäleta kuidas eestit kutsuti maailma esimesel maailmakaardil (maroko maadeuurija joonistatud) aga oli vist kas aestia või aestland.
üks kahest.

  • Ja Odinist niipalju, et Odini viimne puhkepaik on mõningate arvamuste kohaselt Osmussaarel (mis Rootsi keeles on Odensholm ehk siis Odini küngas). Seda Odini hauda käis Eestis otsimas professor Vassili Pavlovitš Gotš, kes on Krimmist pärit bioenergeetik ja ruunikirja uuendaja. Tal on miskid pikad teooriad Odinist ja tollega seotud ruunikirjadest (see aga omaette teema).
Odini haud ise pidavat asuma Osmussaarel väikese järvekese lähedal soisel alal, mis näitavat, et ta oli sängitatud varjulisse sügavasse lahesoppi, mis hiljem järveks kinni kasvas ja kallastelt soostus. Kivi, millega paik on märgitud, ulatub mitmeid meetreid läbi sookihtide vee alla, seega püstitati kunagi hauakohale kivisammas, millest praeguseks vaid tipp näha on. Ja kivi juurde pääseb tänapäeval vaid läbi soo, kivi ümber pidid olema ka tugevad bioenergiaväljad, mis avalduvad näiteks selles, et kivi läheduses on üllatavalt soe vesi, kuid eemal külm. Selle aasta 4nda augusti Maalehes oli mingi artikkel ka sellest.
Väike täpsustus ka: Osmussaar kerkib merest 3mm aastas, seega kui Odini haud on pärit 2500 aasta tagusest ajast nagu väidetakse, siis on Osmussaar selle ajaga kerkinud ca 7,5 meetrit.


  • Muide... Tacitus väitis et aestid olid kirjaoskajad ja kasutasid ülestähendamiseks kreeka keelt ja hiina tähemärke! Kui aga vaadata, et vana-norra ruunikirjas oli 24 märki ja ka eesti tähestikus on 24 häälikut, siis võib siit samuti mõned järeldused teha. Germaani päritolu gootid jätsid oma lihtsustatud tähestikku alles vaid 16 ruuni. Senimaani on arvatud et eesti keel on laen germaani keeltest...
Kas said lihtsad kütid ja korilased, kelleks meid on peetud, olla nii haritud ja täiuslikes suhetes jumalikuga? Vaevalt küll - see kultuur oli tuhandete aastate kogemuse tulemus, siin oli ikkagi tegemist karjakasvatajate ja põlluharijate ning meresõitjate mitmekülgse kultuuriga, mille juured olid varasemates ajastutes ja kui uskuda Atlantise ja Lemuuria tsivilisatsiooni olemasolu, siis olid need juured küllap ka kusagil seal.

  • Eesti keele sarnasust sumeri ja tamiili keelega on uurinud ja kirjeldanud Ilmar Soomere oma raamatus "Vaimuelust Eestis" (Maya, 1997).
  • Peale selle, et Taara oli muinaseestlaste pea-ja sõjajumal, on teda seostatud ka Skandinaavia Thoriga. Taara on peajumalaks peale soome-ugri rahvaste veel Polüneesias. Ka Iiri muistne pealinn oli Taara.
Peruus, kus indiaanlased kõnelevad s-ugri keeltega kaugelt suguluses olevat ketsua keelt, on sarnase kõlaga linn Taraputo. Taara kultus esines ka Indias, seal elasid s-ugrlaste kauged hõimlased draviidid.
Taara olnud jumal Shiva naine. Nii et mõtlemisainet jätkub!

Huvitavat teema kohta leidub http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/31/Aosa/elu01.html
väga hea artikkel, räägib just kreeka ning Eesti seosest ning lõpupoole räägib ka veidi otseselt Aestist ning Tacitusest.
siit tsitaat: Saks tsiteerib mitmeid algallikaid, sealhulgas Tacituse "Germaniat":

"Sueebi (Balti) mere idakaldal on Aestii (Eesti). Nad räägivad brittidega sarnast keelt, kuid neil on sueebide (rootslaste) kombed... Oma põllutöödes on nad hoolikamad kui laisad sakslased. Nad korjavad otse rannast merevaiku ja tõeliste barbaritena ei küsi nad iialgi merevaigu päritolu."

  • Sutropi sõnul tähendab 'aestii' pärsia keeles poolakaid ja aestii'de all võis Tacitus mõelda ükskõik keda.
Üldiselt toetab artikkel arvamust, et antiikmaailm oli tunduvalt tihedamas kauba- ning infovahetuses kui üldine keskaja Euroopa nn. traditsiooniline ajalugu uskuda laseks.

Need Saksa uuringud on huvitavad ja põnevad, aga tõsiselt neid võtta ei tasuks. pidid teaduslikkusest väga kaugel olema.

  • On liikvel igasuguseid hüpoteese Soome-sugu rahvaste algkodust ja päritolust. Nüüd viimased neist lükkavad ümber ugri-mugri Uurali versioonid ja seletavad, et enamus Euroopa rahvastest on soomesugu rahvaste päritoluga. Kaasa arvatud germaanlased (?). Siin mõned lingid mis toetavad meie "suurtsugu" päritolu.
Kõige pealt see Soomes-Eestis peetud Trooja sõda:
http://www.estovest.net/letture/homerbaltic.html

Ja siin veel üks hoopiski kummalisem teooria mis sätib soome-eesti rahvad iidse põhjatsivilisatsiooni maailma keskpunkti:
http://www.bocksaga.de/


  • Eesti märk ja ajalugu.
Alar Sudak

Eesti märgi otsimise, leidmise ja maailma viimisega on tegeletud riiklikul tasemel juba mitu aastat, aga seni tulemusteta. Võibolla oli kaksikliidul õiguski märgiprojektile kulutatavad summad mujale suunata, sest silmaga nähtavat ja käega katsutavat märki pole siiani ju kuskilt võtta.
On küll välja pakutud, et selleks märgiks võib olla kultuur, kuid on jäädud hätta märgi konkretiseerimisega.

Alljärgnev võib esmapilgul tunduda sedavõrd jabur, et sellega pole mõtet tegeleda. Aga lähemal uurimisel võib osutuda, et meil on millega maailma üllatada, sest võib olla on meil ja ka eurooplastel põhjust pidada eestlasi Euroopa vanimaks kultuurrahvaks. Uskumatutele tahaks öelda, et omal ajal tundus uskumatu ka Eesti seos Vana-Roomaga, kuni Lennart Meri oma teostes "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" seose samm-sammult ära tõestas.
Jutt on Phaistose kettast, mis leiti Kreeta saarelt 1908, mis pärineb 16.sajandist e.m.a. ja mis on sees igas soliidsemas entsüklopeedias ja Antiigileksikonis. Phaistose kettast peetakse trükikirja eellaseks ja loetakse tänapäeval deshifreerimatuks. Kaks baltisaksa aadlikku alustasid ja eesti mees Harri Prügi viis nende uuringu lõpuni ning jõudis hämmastava tulemusini.
Phaistose ketta piltsilpkirjast loeti välja võru keelne tekst.
See hüpotees tundub sedavõrd jabur, et ei tasu lähemat uurimistki. Kuna Harri Prügi oli ajaloolasena amatöör ja eluktselt treial, ei võtnud tõsiteadlased teda omal ajal jutulegi.

Aga tänaseks on seoseid Eesti ja antiik-Kreeka vahel leitud teisigi. Itaalia insener Felice Vinci on esitanud hüpoteesi, et Trooja lahingu kangelane Achilleus valitses muistset Setumaad ning Trooja sõda peeti Soomes. (vt. Eesti Ekspress 20. detsember 2001 või http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/51/bottom.html )
Kreeta keelt ei valda tänapäeval enam keegi, kuid säilinud on kreeta kohanimed Korintos ja Tylissos, kusjuures -tos ja -sos on kohanimede lõpud. Järelikult sisaldavad need Kreeta antiiksed kohanimed eesti keelseid sõnu "korin" ja "tüli".

Harri Prügi teine uurimistöö oli etruskide kirjade tõlkimine eesti keelde!
Kuid kuna ta on surnud, ootavad tema tööd avastamist, uurimist ja avaldamist meie põlvkonna poolt.
Rääkides ühe merendusajaloo teadlasega sain teada huvitava fakti, et antiikaja laevade ninad Vahemermaades olid kaunistatud seapeadega nagu hiljem viikingite laevad. Ja eestlased olid ju tuntud meresõitjad.
Nii et kus suitsu seal tuld. Meil tasuks tellida teadlastelt Harri Prügi hüpoteesi ekspertiis. Ning juhul kui hüpotees vastab tõele, on eesti märk, mis vapustaks maailma, leitud. Märgi järgi osutuksid eestlased Euroopa vanimaks kultuurrahvaks, kelle kultuuripärand pani antiik-kreeka kaudu aluse euroopa kultuurile.
Seega ärataks Eesti globaalset tähelepanu ja oleks väga heaks märgiks Euroopa Liiduga liitumisel.
Igal juhul oleks Phaistose ketta vastav ekspertiis tunduvalt odavam, kui edasised eesti märgi huupi otsingud.

---
Kommentaar kirjale "Eesti märk ja ajalugu":
Kes on antud teemast huvitatud võiks veidi lugeda ka raamatut "Kahe tulega rahvas," mis räägib eestlastest, nende tähtsusest ja "Kalevipojast." Vanas Testamendis on näiteks ära toodud lõik, mis räägib pikakasvulisest ja siledanahalisest rahvast, kes on sõjakas ja võimas valitseja. Kusagil. Aga kas te ka teate, kes on Euroopa pikim rahvas?
Eestlased muidugi... (ENE nr. 2)


Lisaks põnevat geenide kohta, ei tasu tõena võtta aga huvitav ikkagi:
http://www.epl.ee/?artikkel=226707

  • Atlandi Impeerium hõlmas enamuse Euroopast ning praegune Eesti oli tema (meie mõistes) Ida provintsi osa. Siin elasid inimesed kes suhtlesid oma vahel proto-euroopa keeles mis sarnaned kõige enam sumeri ja etruski keelega. Umbes "kaua aega " tagasi tekkis konflikt Atlantidel Mu piirkonna elanikega - praegune India Hiina.
  • Konfliktis kasutati tektoonilist relva mis lõi segamini Maa koore liikumise ning tekitas "lainetuse" efekti ning selle tagajärjel liikusid maakoore osad "natuke" ringi ning toimusid erinevate piirkondade tõusud ja langused. Selle kohta võib aegaajalt lugeda teaduslikest ajakirjadest kuidas mõnedes kohtades olevad kivimid ei vasta sellele ajastule kus nad peaksid vastavalt oma sügavusele olema. Lisaks on veel "sellised pärlisd" nagu sulatatud kivimitest kindlused Euroopa mitmes kohas. Samuti "häirib tõsiseid" tedlasi Hanckoki poolt leitud vee alused linnad nii Jaapani kui ka India rannikuvees. Probleemiks on seal see, et geoloogilsed uuringud annavad linnade vajumiseks erineavd ajad kui samas on linnadel liiga palju ühiseid jooni.
  • Mis puutuvad siia Eestlased ? Asi nimelt selles, et mitme uurija arvates (muideks kes POLE eestlased) nagu näiteks Michael Tsarioni arvates jäi praeguse Balti mere piirkond suhteliselt muutumatuks ning siia saabusid / saadeti ellujäänute rühmad "varju" ning midagi hoidma või valvama - meenutagem Merivälja objekti.
  • Kuna legendide "millestki olulisest" (kuidas seal muinasjutus oligi - sellest käsikivist mis muudkui jahvatas) kaugel põhjas tõi meieni mitmedki "ordud" siis kaotasime ajajooksul teadmise mis ja kus - aga otsing käib siiani. Näiteks sellised gurud nagu Rice, Blavatskya ja veel mõned on maininud oma teostes Eestit kui kohta kus peaks midagi olema mis maailmale oluline ning suunab mingil hetkel maailma arengut - mammona sõbralikele isikutele valmistan püettumuse - jutus on alati sees, et muutus on hingeline ja mõistuse osas ning EI sisalda kulda ega karda.
Tacitus "Germania" kus on kirjas Aestiide kohta(inglise keeles):
http://www.unrv.com/tacitus/tacitusgermania.php


  • Koola poolsaarel ning Soomes eksisteerinud nn. "Põhjatsivilisatsiooni" uurimist alustas akadeemik Aleksandr Bartchenko eelmise sajandi kahekümnendatel (oleme selle härra tegevust veidi siin foorumis ka uurinud). Nii tema kui tema hilisemad õpilased avastasid-leidsid Lapimaalt paljutki huvitavat...Valitsev võim pidas saadud informatsiooni aga nii tähtsaks, et enamus ekspeditsioonimaterjalidest on siiani salastatud...
  • Bartchenko uurimuste põhjal kulges tsivilisatsiooni tee järgmiselt: Hüperborea (Koola tsivilisatsioon- "Lapu Targad") - Sküüdid - Sumer - Egiptus...
  • Et sküüdid olid nn. "transportiv vahelüli" iidse algtsivilisatsiooni teadmiste üleandmisel sumeritele on kinnitanud viimase paarikümne aasta jooksul nii vene tasandikult kui Rumeeniast sküütide matustest leitud hilisemas sumeri kiilkirjas tahvlileiud...

Huvitavav on ka ühe Bartchenko õpilase (Fumarov) teooria, et aastal 1200 ristisõdijatega Liivimaale jõudnud Albert von Buxhoeveden saadeti siia paavst Innocentius III kui ka Saksa kuninga Philipp otsesel toetusel ja ülesandel. Ja ülesandeks oli see millega tegelesid sama-aegselt Templirüütlid Jeruusalemmas ehk leida üles saladuslik teadmiste, rikkuse ja piiramatu võimu allikas "seadustelaegas"...
Templirüütlite toel anti avansina Albertile ka Saksa-Rooma riigivürsti tiitel.
Vana pärimuste kohaselt oli algne seadustelaegas eksisteerinud just Hyperboreas.
Soome hõimud kutsusid seda Sampoks. Siit rändasid erinevad "replicad" aegade jooksul edasi...sküütidele, edasi sumeritele, egiptlastele, semiitidele...
Sellest jääaja-eelsest Koola poolsaare vaimsest tsivilisatsioonist, soomest leitud nn "Ilmarise koopast" jm. on erinevaid teooriaid püstitatud "Bock-sagas"...Keda huvitab see uurib.

  • Viited ja tekstid, mis ma lugenud olen ja julgen natukene ja häbelikult omi järeldusi teha:
1) http://www.luup.ee/media5/art93.html
Siit sain nagu tõuke seda asja edasi uurida.

2)AD 98
Rooma ajaloolane Publius Cornelius Tacitus mainis oma teoses Germania; Läänemere kagurannikul germaanlastest ida pool ;aestii; hõime (aestiorum gentes). Sõna jäi tähistama üht läänemeresoome rahvast, keda tuntakse eestlastena. Ilusat nime on pakutud ka teistele, ennekõike baltlastest naabritele ; preislastele, leedulastele ja lätlastele (latgalid, seelid, semgalid), kuid mida muuta ei saa, on nimi ise ja tõsiasi, et selle kõla eestlastele külge kleepus. Germania; veergudel järgnevad ;aestidele; ;fennid;, mis tõendab, et järgitud on tõepärast teekonda Põhjamere ja Läänemere rannikul. Kes iganes tahtis Läänemerele tiiru peale teha, pidi kohtuma nii preislaste, eestlaste kui soomlastega. Tacitus ise kohale ei sõitnud, vaid noppis andmeid kirjatükkidest, küsitledes ka sõdalasi ja kaupmehi, kes olid põhjapoolseid maid oma silmaga näinud. Kindlasti oli suur panus Pythease teosel ;Maailmamerest;, vähemalt nende vahendusel, kes loetu edasi olid pärandanud. Pole võimatu, et euroopalikud ;Estonians; ja ;Finns; ulatuvadki Kristuse-eelsesse aega, sest Pythease pärandist on välja loetud, et Maailmamerel seilates oli ta väisanud ka üht lahesoppi, mida hiljem Läänemereks hakati kutsuma. Tacitusel astuvad ;aestid; ette alles eelviimases peatükis, tähelepanu keskmes on germaanide sugu. Oma kujuteldaval rännakul piki Läänemere randa kirdesse suundudes oli aga roomlane sattunud päris tundmatusse paika ning ;aeste; jäi iseloomustama vaid tõdemus, et välimuselt, keelelt ja kommetelt sarnanesid nad pigem sveebide (rootslased) kui germaanidega. Varasematest teaduritest võis Soome lahele sõita ning sealt uudissõnu hankida ainult Pytheas, sest ka kõige hilisem Tacituse-eelne allikas ; Plinius Vanem ; oli külastanud küll Germaniat, kuid mitte idapoolseid alasid.
http://www.portoftallinn.com/?k=1&sc=149&up=147


  • Tulles teema juurde tagasi kaldun ma arvama, et aestide seostamine eestimaalastega on rahvusromantiline jäänuk 19. saj. rahvusliku ärkamise ajast. Siis püüti leida kõikvõimalikke seoseid suurkultuuride ja eestlaste vahel.
  • Kui mu mälu mind ei peta siis Hr Peterson lausa kirjutas teose, kus ta võrdles ja samastas Antiik-Kreeka ja Muistse-Eestiala jumalusi.
Vot siis, selliseid mõtteavaldusi leidsin.
Mis on tõene ja mis mitte, see jääb lugejate otsustada.

Aga tore on see, et iga väide, nii tõene kui vale paneb meid edasi otsima.
Ja siis selgub, mida suudame tõena võtta, mida mitte.

Oluline on hoopiski huvituda oma juurtest, esivanematest ja Tõelisest Ajaloost.
Tänapäeval huvitab eestlasi pigem see, mis toimub kusagil kaugel, kellegi teisega...
(budism, hinduism, moslemid, juudid(mina ise kaasa arvatud)jne.)
Meil tuleks aga enda esivanemad tolmust puhtaks rapsida ja nende austamist rohkem praktiseerida. Sellega loome endale parema tuleviku ja avame Armastuse maagia võimalikkuse.

Midagi on juba muutunud, selle tõenduseks on kasvõi möödunud muinsuskaitsekuu ja hiiemägede puhastamine, taasrajamine. Samuti meie esivanemate maagia ja pühamärkide taasausse tõstmine rahvariide mustreid populariseerides ja sellega Emade väge taaselustades.

Oleme ju hoitud ja kaitstud just tänu nendele tikanditele ja koekirjadele, mis esiemad kindaisse kudusid ja särkidesse tikkisid.

Mul on kapp täis kauneid hiina ja india (mustlaste) rahvariidemustreid, olen neid alati auga kandnud, kuna see on kellegi suur töö ja armastus.
Kuid kodus, enda ümber ja keskel on alati väga oluline minu enda Emade savitöö, kudumid ja heegeldused, Isade puunikerdused ja metallimaagia.


Omaküpsetatud leiva sisse löödud ruunikiri hakkab tõeliselt elama alles siis kui murran seda esivanemate kombel ja määrin võid vanaisa tahutud väitsaga.

Püüan edaspidi enam aega leida just nendele teemadele.
see siin oli pisike sissejuhatus. Ja teadusliku lähenemisega tuleb alles algust teha...

kolmapäev, 20. mai 2009

Natuke taaskasutust...

Viimasel ajal on ökoeluviis väga populaarne.
Seega tasuks palju asju taaskasutada, et vähem raisata nii raha, loodust kui ka ruumi träni pärast.
Vana träni uues kuues on väga atraktiivne ja omapärane...

Mulle meeldib üks "kodukauniks" leht, kus vahetevahel ringi kolan, niisama ja ideede pärast.
Toon mõned ilusad ideed, mis sealt leitud:

esmaspäev, 4. mai 2009

ENNEMINEVIK

KUSKOHAST OLEME TULNUD, KELLEST PÄRIT?

Oleme tulnud Emajõe juurest, pärit maarahva juurest. Ent räägitakse, et oleme veel vanemad, pärit veel kaugemalt, tulime kõiksusest ja ilmusime ilmaruumi, kus on Linnutee, Linnuteelt ilmusime maailma.

Kui vaadata põhjast lõunasse, rullusime maailmas vööna laiali Jäämere ja lõunamaa rohulagendike vahele ning esimese vägeva vaia lõime Uurali mäele; maarahvas on Põhjala asukas.

Need meie hulgast, kes asusid vaia juurest teele lõuna suunas, kohtasid aarialasi, kelle nimest tuli meie keelde sõna ori ja kes hiljem läksid ära Indiasse; ja kindlasti rännati ka itta, isegi türgi ja hiina hõimude taha, veel praegu elab Jaapanis ainu rahvas, ainsamad, kaugel eemal kõigist kaimudest. Aga nende retkede jäljed on ajapikku varisenud tolmuks, rahvadki varisenud.

Kui vaadata idast läände, algas maarahva kollane vöö Uurali mäejalalt, kulges mööda Põhjalat üle Emajõe ja läbi Valdai metsade ning küündis otsaga Läänemereni, kus tuli vastu suur vesi.

Need meie hulgast, kes rändasid mäe poolt lääne mere poole, Euroopa poolsaare põhjaservale, olid kaleva rahvas, kalevägilased, hiljem hüütud eestlasteks, kellest see lugu. Läänemere äärde jõuti viis tuhat aastat tagasi, see oli kaugeim paik, kuhu tõttas maarahvas, kirves käes.

SIIT TULENEB: Maarahvas lähtus Uuralist ja asustas Põhjala.

Üks igavesti vahva lugemine, loe siit edasi:

Mait Raun (rmt: Sada sõna)



Ainud

Ainud nimetavad end tegelikeks ehk tõelisteks inimesteks. Ainusid võib seega võrrelda nii eestlaste ja lätlaste kui ka paljude teiste vanade rahvastega, kes ütlevad enda kohta vastavalt kas ‘maarahvas’, ‘maa inimesed’ või lihtsalt ‘inimesed’.
Ainud jõudsid Jaapani saartele 12 000 aastat tagasi, seega ligikaudu samal ajal kui inkade esivanemad Andidesse ja tulevased aistid taganeva jää järel tulles meie maile. Aistideks ehk aestideks kutsuti kirde pool Visla jõge asuvaid rahvaid, tõenäoliselt leedulaste-lätlaste ja võimalik, et ka eestlaste esivanemaid.


Laps imeb karu jõuga. Loode-Kanada.

Ainud on üks ürgsemaid ja saladuslikumaid rahvaid maa peal. Keegi ei tea, kes nad on ja kust pärit. Neid on peetud isegi neandertaallaste järeltulijaiks. Ainumosiri (Ainude maa, s.o Inimeste maa) hõlmas omal ajal lisaks Jaapanile ka Sahhalini, Kuriilid ja Kamtšatka. Egiptimaagi öeldi ajaloo koidikul olevat lihtsalt Inimeste maa ning inimene tähendas algselt egiptlast. Eskimod kutsuvad ennast tänase päevani inimesteks ja nimetavad Gröönimaad Inimeste maaks.
Ainu ja karu usuti pärinevat ühest esiisast. Karu kasvatati kodus rituaalsetel eesmärkidel. Kui karupoeg oli väike, imetas teda ainu naine. Et naine imetand karu poegasi, räägivad meiegi pärimused. Seega uskumus, et karu on inimese poolvend, põhineb reaalsel alusel – inimlaps ja karu on ühe põlve pääl istunud ja ühte rinda imenud.
Virust pärit maailmarändur Krusenstern külastas aastal 1805 esimese Vene ümberilmareisi juhina Sahhalini rannikut. Ainude heasüdamlikkus (mis väljendunud nii näojoontes kui ka kõnes ja käitumises), külalislahkus ning väärikas tagasihoidlikkus, sh ükskõiksus kingituste suhtes, jättis parunihärrale nii sügava mulje, et ta pidas ainusid parimaks kõigist rahvastest, kellega tal kunagi tulnud kokku puutuda.
Ainu keelel (= inimeste keelel, vrd maarahvas ja maakeel) puuduvat sugulus ühegi teise keelega. Eestlase kõrva jaoks tuleks see siiski tuttav ja kodune ette. Ainu keelt iseloomustab meloodilisus, s.o vokaalide küllus nagu eesti keeltki. Ainu ei haugu ega susista rääkides. Ainu ütleb: hing läks raskeks – selle asemel, et öelda ma vihastusin (vrd ajas hinge täis, hing sai täis.). Ainu kotan tähendab kodu alatest kodumajast ja -külast kuni kodumaani välja; kotan võib koosneda ka ühest majast, vrd eesti kotun, kotahn ‘kodus’.
Kogu loodus oli ainude jaoks jumal. Vajaduseta ei võetud ühtki elavat puud maha, kividelgi usuti eluvaim sees olevat. Ainu pärib nime surnud inimeselt nagu meilgi kombeks. Ainu neiu võis teatud puhkudel valida ise endale mehe, selles abiellumistavas leiame üks-ühest vastavust eesti omaaegse tupelekutsumiskombega. Abielu-eelne vaba käitumine asendus ainudel abielu-aegse truudusega nagu siinmailgi.

refereeritud Kultuur ja Elu netiväljaandest


kolmapäev, 29. aprill 2009

Tahtsin jagada midagi imelist...




Sest homme ta saabub, õhtuvaikuses, ööpimeduse varjus...


Tõmmud rahvad ja tõmmud jumalad

Tänapäeval jagavad Aafrikas oma valdusi kaks maailmareligiooni: islam ja kristlus. Islamil oli Aafrikasse lühike tee tulla ja juba nelisada aastat pärast seda, kui esimesed araablased olid Mekas austusest Allahi vastu oma otsmikud palvetekkide karedatesse mustritesse kummardanud, leidis islam soodsa kasvupinnase Lääne-Aafrikas, segunedes seal paljude kohalike usunditega. Ristiusk jõudis Aafrikasse valgete kolonistidega kuueteistkümnendal sajandil, aga tõsiselt hakkasid aafriklased seda võtma alles saja aasta eest. Nüüdseks on kristlus suurelt jaolt afrikaniseerunud ja islam võtnud kursi fundamentalismile. Lisandunud on veel lai skaala teisi religioosseid suundi india gurudest ameerika nelipühilasteni välja. Aafrika on muutunud religioonide paabeliks.

Aafriklaste arusaam elust ja surmast on importreligioonide saabumisest peale palju muutunud, kuid ometi on jäänud alles mõned ühised jooned aafrika muistse ja praeguse, misjonäride poolt muudetud maailmakäsitluse vahel.

Maailma ja kõike siin toimuvat seletatakse Aafrikas alati jumalat esiplaanile tõstes. Aafrikas, kus ju ühiskond mängib iga üksiku inimese jaoks eriti tähtsat rolli, on ka enda jumalad asetatud omavahelisse sotsiaalsesse suhtesse. Yoruba ja ashanti usundites Lääne-Aarikas on välja kujunenud jumalate ja muude religioossete jõudude komplitseeritud süsteem nii nagu vana-kreeka mütoloogias: vihma, haiguste, jahiõnne jm. eest vastutamine on jagatud erinevate taevaste jõudude vahel. Nende kõrval leidub veel rida sümboleid-jõude, mis mängivad olulist rolli kultuslikel toimingutel ja mille põhjal aafrika religioone peetakse animistlikeks, mida nad aga enamasti ei ole.

Aafrika kultuslikud sümbolid ei ole mingi isoleeritud nähtus, vaid vastupidi: nad pärinevad enda keskkonnast ja ajaloost. Sageli on neil teatud juriidiline funktsioon.

Ntu on mõjuvõimas jõud-jumal, keda on kõikjal. Ntu andis energiat oma alamjõududele, inimeste esiisadele, loodusjumalatele. Esimesed inimesed said elujõu otse jumalalt, enda järeltulijaile pidid nad selle edasi andma ise. Inimene on jumala loomingu põhioopus, ta on kokku pandud loodusjõudude ja vana aja sangarite ürgollusest. Jumal asub aafriklaste elukäsitluse keskmes ja inimene jääb alati jumaliku jõuga seotuks. Aafrika religioonide põhieesmärk on loovate jõudude kaitsmine hävitavate eest. Kuigi jumal on aafriklaste elukäsitluse kese, täidab religioon ikkagi just inimese säilitamise õilsat/mitteõilsat ülesannet.

Aafriklased on üksteisega nõus, et jumal lõi maailma. Erinevaid versioone on aga selle kohta, kuidas ta seda tegi. On kaks suurt võimalust: kas maailm loodi mittemillestki või siis oli algmaterjal ikkagi eelnevalt mingil kujul olemas.

Luyjad, Victoria järve kalda rahvas Keeniast, on Vanas Testamendis maailma teket käsitleva osa sünteesinud enda muistsete müütidega. Tulemus on... ee-ee... ebaakadeemiline. Aga täiesti respekteeritav!

Lugu ise on järgmine: jumal lõi maailma mitmes jaos. Esiteks lõi ta taeva, mille toestas palkidega, et see kokku ei variseks. Loodi ka valgus ja alati, kui jumal lähedale tuleb, muutub taevas heledaks. Seejärel lõi jumal Kuu ja Päikese, kelle vahel tõusis tüli ja Päike viskas Kuu porri. Nüüd ei saanud Kuu enam päeviti koos Päikesega paista ja pidi leppima öise valguse jagamisega nõidadele ja varastele. Tegi jumal veel vihma ja kaks pilve - ühe kummastki soost, meespilv oli kitsas, naispilv pisut laiem. Kohtudes panid nad vihma sadama. Lõi jumal endale ka kaks abilist, kes hakkasid tööle maa peal: nad ehitasid mägesid ja orge ja juhtisid vihma teid, nii et jõed ja järved täitusid. Kõige viimaks loodi naine ja mees ja kõik loomad.

Üks rahvas Sambias - lozid - räägivad ajast, mil jumal elas maa peal: oli siis veel üks eriliselt tark Kamonu-nimeline mees seal, kes püüdis jumalat järele aimata, kuid kasutas oma teadmisi kurjasti ja tegi palju halba. Lõpuks jumal süüdistas teda venna tapmises ja needis Kamonu nii, et ta lapsed surid. Nüüd jumal lahkus inimeste seltsist ja tõmbus ühele saarele keset üht jõge, kuid Kamonu tuli talle sinna järele. Jumalal oli nõuandjaks linavästrik, kes soovitas tal paluda ämblikku kududa võrk, mis ulatuks taevasse. Sedamaid, kui ämblik võrguga valmis sai, jättis jumal maailma päriselt maha. Ka Kamonu üritas taevasse pääseda ja ladus üksteise peale otsakuti puud, et neid mööda üles ronida, aga puutorn varises kokku ja Kamonu loobus jumala jälitamisest.

Eri rahvaste teket selgitab kikuyude müüt, mille järgi jumal lõi püha Mount Kenya mäe, et inimestel oleks koht, kus teda kummardamas käia. Jumalal oli kolm poega, kellest said esiisad kolmele rahvale: masaidele, kambadele ja kikuyudele. Mount Kenya tipust näitas jumal oma poegadele kogu maailma ja palus neil valida endale tööriistad. Masai valis endale oda ja läks suurtele tasandikele piisoneid karjatama. Kamba võttis vibu ja noole ning siirdus metsadesse jahti pidama. Kikuyu valis kaevekepi ja hakkas põllumeheks sellel viljakal maal, kus kasvavad viigipuud.

Ida-Aafrika mütoloogiast leiame end sabast sööva mao - see on surematuse ja igavese sümbol. Ida-aafrika rahvaste loomisteooriad üldjoontes sarnanevad üksteisega, paikkonniti erinevad vaid detailid. Ka neisse on palju üle võetud Vanast Testamendist, mille jutustavad osad on väga kergelt kokku sulanud pärismaiste müütidega. Piiblist põhimõtteliselt erinev on jumala ja inimese suhte kajastamine. Kui Piiblis aetakse inimesed paradiisist välja, siis Ida-Aafrikas on jumal see, kes taevasse tagasi hakkab tahtma. See oli Aafrika mütoloogiline kuldne ajastu, mis lõppes jumala ja inimese konfliktiga: keegi tegi mingi vea, keegi, kes ei kuuletunud jumalale, keegi astus vale sammu ja jumal hakkas taevasse tagasi kippuma. Oli tekkinud maise ja taevase vastasseis, mida jäi alatiseks meenutama varem tundmatu surma saabumine Aafrikasse. Inimene lahutati jumalast, kuid vastupidiselt Piiblile ei aetud inimest kuhugi, vaid kapituleerus jumal. Järelikult oli Ida-Aafrikas juba ammu selge, et mossitamise printsiip kutsub esile enda süü tunnetamise patustajal ja tõestab, et karistuse ootamine vaikuses on hullem kohtuotsuse korduvast kuulmisest.

Mis oleks, kui ootamatult puhkeks aafrika misjonäride (olemuselt täiesti mitte-aafrikalik) ideoloogiline pealetung Euroopale? Kui hakataks, rusikas püsti, ehitama Tõmmu Jumala pühakodasid, nii nagu aafriklastele viidi kunagi paks ristiga raamat iisraeli rahva ajaloost ja öeldi selle kohta ainus ja õige. Piibli probleem Aafrikas ei seisnenud mitte selles, et Piiblisse ei oleks usutud, vaid kristlus lihtsalt ei sobinud aafrika usundeid üks-ühele välja vahetama. Kristlus Aafrikas segunes kohalike religioonidega, nii nagu kunagi Skandinaavias segunes ta päikesekultusega ja andis põhjust püstitada hulga ratasriste. Aafriklastele oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu selline jumal, kes on maailma jaganud ühele rassile ja kohtleb eriliselt üht etnilist gruppi. Aafriklased ei tundnud selles jumalas ära oma jumalat; nad lõid Piibli oma versiooni, nad nagu tegid kuubile seitsmenda tahu ja kuup muutus mitmekülgsemaks, muutus kummaliseks seitsetahukaks, mille peale vana maailma kirikuisad ainult pungitasid silmi.

Kui misjonärid, valge jumal pardal, Aafrikasse purjetasid, siis nad teadsid, et peale oma usu on neil trümmis kaasas veel euroopa kombed ja mõttelaad. Ammuste laevade tee Euroopast Aafrikasse jätkas euroopa kultuuriimperialismi juba tollal juurdunud traditsiooni. Respekti põlisrahvaste väärtuste suhtes ei tuntud kunagi ja sõna misjonär hakkas üha enamatele aafriklastele tähendama süstemaatiliste karuteenete osutajat. Kahvatute nägudega meeste koraalid olid saksa ja inglise keeles, abielumoraal kristlik ja kombekus rooma-katolik. Ei mingeid trumme, ei mingit tantsu. Nagu surnud.

Briti missioon hakkas Aafrika poole seilama parasjagu samal ajal, kui selle sama Ühendatud Kuningriigi väga ühendatud kaubandus oli end Aafrikas sisse seadnud. Tegu oli ühise aktsiooniga panna aafriklased nagu kord ja kohus riidesse ja õpeteda nad inimese moodi elama. Aafrika meeletud tantsud, nõidused, kuninglike tseremooniate inimohvrid, flöötide ja trummide taltsutamatus shokeeris triigitud sutaanides misjonäre, kes nad kõik olid saabunud just uueks saanud Euroopast. Ajapikku misjonärid harjusid aafriklastega ja aafriklased harjusid suhtuma kristlusesse kui oma usku: nad leidsid enda tarvis uued piiblikohad ja hakkasid neid aafrikalikult tõlgendama. Nii muutus Moosese kõrbeteekond tõotatud maale aafriklaste võitluseks vabaduse eest. Nad kohandasid kristluse enda jaoks, euroopa liturgiast jäi vähe järele. Piiblist sai vabastusteooria õpik. Räägitakse lugu ühest Desmond Tutu nimelisest piiskopist, kes ei saanud enda aristokraatlikkust rakendada oma Aafrika kirikus, milles kunagi ei kõlanud orelihelid, sest seal ei olnud orelit. Oreli asemel oli kirikus igal pühapäeval koguduse vaevu talitsetud kannatamatus. Alistunult-kohanenult mõtles see piiskop siis enda ja oma rahutu audientsi tarvis välja loo jumalast, kes lõi Maa ja pidi tegema inimese enda näo järgi. Too jumal vormis savi nagu suutis. Ta pani ahju kütte ja sättis kuju sellesse tahenema. Et tal veel muud ka teha oli, ununes kuju sootuks ära ja tõmbus kuumuses süsimustaks. Ja jumal proovis uuesti, aga suurest ettevaatusest võttis ta statueti vara välja ja see jäigi pleekjas. Nii oli jumal loonud kaks inimest: kummagi eri värvi, aga ometi enda nägu.

Aafrika teoloogiaüliõpilastele meeldib rääkida lugu ühest briti kirikuõpetajast, kellele ilmub kord ingel ja teatab, et järgmisel päeval kohtab õpetaja jumalat: täiesti isiklikult, kokkulepitud kohas. See preester paneb selga oma parima talaari. Ja kogudus jääb kiriku juurde ootama. Kahe tunni pärast kiriku tammine uks paotub ja selle vahele ilmub õpetaja lubivalge nägu. Milline on siis jumal? küsib üks rahva seast. Ta on tõmmu, vastab preester väga vaikselt. Ta on naine.

Autor: Martin Sõmer, Postimees (13.02.1996)

Dogonitest


Taaskord huvitavat lugemist. Seekord reaalselt maa peal eksisteerinud, eksisteerivatest Mõtlejatest:

Põhja-Aafrika lääneosas Mali ja Ülem-Volta piiri lähedal Sanga rajoonis elab dogonite suguharu. Nende "sügavad teadmised" sisaldavad Universumi üldise lõpetatud süsteemi teadmiseid, mis on kättesaadavad vaid neile, kes jõudnud pühendatuse kõrgeimale astmele.

See territoorium oli kunagi Prantsusmaa koloonia. 1931. aastal alustas väike grupp prantsuse etnograafe pikaajalisi süstemaatilisi uuringuid. Dogonite müütidesse kogutud teadmiste maht ja tähtsus said selgeks alles pärast seda, kui uuringute juhi surma järel tema lähim abiline Germaine Dieterin pühendati suguharu "sügavatesse teadmistesse". Erinevalt üldkättesaadavatest "kergetest teadmistest" sisaldasid "sügavad teadmised" Universumi üldise lõpetatud süsteemi teadmisi ja on kättesaadavad ainult neile, kes on jõudnud pühendatuse kõrgemale astmele.

Dogonite kosmogooniline müüt hõlmab inimese esivanemate loomist, mille järel toodi Maa puhastamiseks üks neist ohvriks ja loodi valmiskujul esimesed inimesed.
Vastavalt müüdile asus inimestega juba asustatud Maa alguses Siiriuse läheduses, kuid üks selle tähe komponent plahvatas ning seepärast paigutas dogonite jumal Amma Maa ümber teise tähe - Päikese - juurde. Kosmiline reis sooritati paadis, milleks oli Maa ise.

1946-1950 aastal elasid Dogonite nelja hõimu juures prantslastest teadlased, Marcel Griaule ja Ermain Dieterlen. Dogonid elavad Lõuna-Saharas. Kuna nad elasid seal nii kaua, siis oli neil võimalus tutvuda kohalikkude traditsioonidega ja sajandivanuste teadmistega.

Teadus

Nad valdavad astronoomiat, neil on kalender, arvutuskunst, laialdased teadmised inimese anatoomiast ja psühholoogiast, ettekujutus geneetikast, süstematiseeritud farmakopöa (ravimite valmistamise ja säilitamise viise esitav teadmine). Ja sealjuures puudub dogonitel kiri, astronoomilised seadeldised, nad ei tunne taevamehhaanika arvutamise meetodeid ega relatiivsusteooriat.

Siirius

Kõik need andmed, mis tekitavad austust dogonite astronoomia vastu, kahvatuvad nende sigi tolo teooria kõrval. Sigi toloks kutsuvad dogonid meie taevalaotuse kauneimat tähte Siiriust. Täht, mida me näeme, on vaid osa tähesüsteemist.

Dogonid on sadu aastatid palvetanud väga heleda tähe poole, mida nimetatakse Siiriuseks. Õigupoolest koosneb täht kahest tähest, Siirius A ja tema ümber pöörlev "valge kääbus" Siirius B, mis on silmaga nähtav.

Dogonid aga tundsid ka kääbust, mida dogonid nimetavad po toloks (aga pod peetakse energia väikseimaks osakeseks, selle teraks) juba varem. Nad teadsid, et see on valge ja "tehtud kõige raskemast kivist, mis on veelgi raskem kui raud Maa peal" või " po tolo on kõige raskem täht, nii raske, et kõik inimesed üheskoos ei jaksaks sellest väikest tükikestki üles tõsta."

Siirius B tihedus on 20 000 t kuupmeetri kohta. Ka teadsid nad, et Siirius B sooritab 50 aastaga mööda ellipsikujulist trajektoori tiiru ümber peatähe.

Ja nad tunnevad veel ühte nähtamatu tähte emme ya tolo - Siirius C, millel on planeedist kaaslane nyan tolo.
Kahe viimase tähe ja planeedi kohta ütlevad dogonid, et need asuvad Siirius A-le niivõrd lähedal, et pole alati nähtavad.

Dogonid aga kõnelevad nõnda: "Po tolo täht tiirleb ümber sigi tolo, üks tiir kestab 50 aastat. Po tolo korraldab sigi tolo liikumist. Sigi tolo liigub korrapäratult kõverat mööda."

Just korrapäratused Siirius A liikumises juhtisid teadlaseid märkamatu kaaslase otsinguile ja avastamisele.
Siirius B tiirlemisperiood on 50,1 a.
Muide, Siiriuse väiksema venna olemasolust on teadlikud ka dogonite naabrid. Aga kaugel mandri lõunaosas nimetavad hotentotid Siiriust Täht Kõrval.

Po tolo teeb ümber Siiriuse täpselt samasuguse tiiru nagu po ümber oma loote Amma rüpes - ütlevad dogonid. Kui po tolo asub Siiriuse lähedal, siis tolle helendus tugevneb; kui po tolo eemaldub, siis hakkab Siirius vilkuma niiviisi, et vaatlejale paistab, nagu näeks ta palju tähti. Mõjuv pilt, kui arvestada, et Siirius B pole palja silmaga nähtav!

Dogonite joonisel, mis kujutab sümboolselt Siiriuse süsteemi, on po tolo tähistatud ringiga, mille keskel on punkt. Afrikanistid arvavad, et selliste kujundite puhul ei saa ükski punkt tekkida juhuslikult. Oletatakse, et see on valge kääbuse tingmärk.

"Valged kääbused just nagu valmiksid punaste hiidtähtede sees ja tulevad ilmale pärast hiidtähtede väliskihtide eraldumist," kinnitavad astronoomid.

Dogonite pärimustes mainitakse po tolo plahvatust korduvalt:
"Kui inimesed olid Maa peal olemas olnud vaid aastakese, hakkas täht äkki hiilgama, siis aga vähenes tema hiilgus järk-järgult 240 aasta jooksul."
Ja edasi: "Po tolo sisemus purskus välja po terade kujul."

Dogonite mälutehniliste piltide hulgas on eriline joonis: ringi sees paiknevad jooned suunduvad keskmesse - nõnda kujutatakse tinglikult tähe mõõtmete kahanemist.
Kas seegi on juhus? Kuid siis on aafrika hõimu müütides liiga palju juhuseid.

Kui prantsuse etnograafid pärisid vanameeste käest, kust dogonid on selliseid ebatavalisi andmeid saanud, vastasid nood, et kõiki Siiriuse rühma kuuluvaid taevakehi jälgivad nad koopast. Koopa asukoht on aga range saladus, mida preestrid keeldusid valgetele avaldamast. Valgetel meestel õnnestus vaid kord kuulda, et koopasse olevat kogutud suuremal hulgal "tõendeid". Seda mõistet aga ei hakanud dogonid pikemalt selgitama…

Miks siis annavad dogonid oma pärimustes nii tähtsa koha kaugele maailmale, mis ei paista maise eluga sugugi seotud olevat?
Ilmneb, et seos siiski on ja veel kõige otsesem:
"Alguses oli po tolo tähe koht seal, kus praegu on Päike. Ka Päike oli seal, kuid po tolo täht eemaldus Maast, Päike aga jäi kohale."

Mida ütleb selle kohta tänapäeva astronoomia?

Ehkki Siirius on üks Maale lähematest tähtedest, avastas Alvan Clark tema kaaslase, Siirius B, alles 1862. aasta jaanuaris, (pildistada alles 1970 aastal) kusjuures teoreetiline orbiit arvutati välja varem, 1844 (saksa matemaatik ja astronoom F. W. Bessel). Hiljem tehti kindlaks, et kaaslane on valge kääbus.

Siirius B mass moodustab 98% Päikese omast, kuid selle tähe läbimõõt on ainult kaks ja pool korda suurem Maa läbimõõdust. See annab fantastilise tiheduse - 1 cm³ kaalub umbes 50 tonni. Vastav kogus Päikese ainet vaid mõni gramm!
Nii et dogonid ei eksinud!
Dogonite müüt annab ka seletuse aine nii suurele tihedusele: po tolo koosneb kolmest põhielemendist - onjo (õhk), di (vesi) ning yau (tuli). Minnit (maad) asendab teine element - sagala, mis "hiilgab eredamini kui raud".

Siirius C olemasolu üle vaidlevad astronoomid tänini.

Tänapäeva astrofüüsika kinnitab, et tähe tuum tiheneb ja kuumeneb evolutsiooni käigus. 100 milj. kraadi juures algab reaktsioon, kus kolmest heeliumi tuumast sünteesitakse üks süsiniku tuum. Edasine evolutsioon võib kulgeda erinevaid teid pidi.
Kui tähe mass on piisavalt suur (umbes 2-3 Päikese massi), siis heidab heeliumitäht endalt kesta. Pärast katastroofilist kokkusurutust muutub tähe tuum kas mustaks auguks, valgeks kääbuseks või neutrontäheks.
Kui aine heidetakse minema küllaltki kiiresti, süttib supernoova: tähe helendus kasvab, mõnikord isegi sada miljonit korda. Siis aga tuhmub aeglaselt aastakümnete vältel.

Astronoomia

Nende astronoomilised teadmised on üllatavalt laiad. Nad teavad, et Linnutee on spiraalne tähesüsteem ( Teadus tegi selle tõsiasja selgeks alles 20. sajandil.), mis kuulub veelgi suuremasse tähespiraali. Nad teavad ka seda, et Päike on pöörlev täht ning Veenus, Marss ja Jupiter tiirlevad samuti kui Maa ümber Päikese.

Ka ülejäänud universumist olid kõrbeelanikud ülihästi informeeritud. Näiteks, et maa on ümmargune ja pöörleb ümber oma telje.

Nad joonistasid Saturni ümber rõnga, kuigi see pole silmaga nähtav, ning teadsid et Jupiteril on 4 kuud. Dogonite astronoomiast võib leida hämmastavaid asju, näiteks kutsuvad nad Bala-puu täheks ühte Jupiteri neljast suurest kaaslasest (eurooplastele tutvustas suuremaid Jupiteri kaaslaseid alles Galilei, kui ta need omaleiutatud teleskoobi abil avastas). Tänapäeval teatakse muidugi ka teisi Jupiteri kaaslaseid, kuid dogonitel puudub teleskoop tänini. Muide, arvamisele, et dogonite esivanemad tundsid optikariistu, viib ka nendekeelne nimi Maailma Kaksiksilm, mille nad andsid Lõunaristi alfale. See paistab igas teleskoobis kaksiktähena.

**

Ühes dogonite müüdi osas kirjeldatakse, kuidas inimesed toodi ära planeedilt, mille päikeseks oli po tolo enne oma plahvatust. Dogonite metafoor määratleb seda teekonda nagu "õnnestunud abielu". Sümboolsel joonisel, mis seda "abielu" kujutab, ületab Siiriuse läbimõõt Päikese oma!
Siirius A raadius on tõepoolest 1,7 korda meie Päikese omast suurem.

Dogonid uskusid, et need teadmised on Siiriuselt saabunud külalistelt., kes olevat meie tsivilisatsiooni algusaastail Pärsia lahes maandunud. Nendest saidki väidetavalt alguse Dogonite 4 suguharu.
Maavälistest külalistelt jutustavad ka muistsete babüloonlaste, egiptlaste ja kreeklaste legendid. Dogonid nimetavad tulnukaid "nommodeks", amfiibolenditeks, kes olevat siia sõitnud suure laevaga.

teksti originaal siin...

lisaks võib lugeda inglisekeelset infot...

esmaspäev, 27. aprill 2009

Aura nägemisest veel...

Inglisekeelne tekst, kuidas ise õppida aurat nägema.

Sissejuhatuseks veidi:


There is nothing “paranormal” in the Universe, except our limited understanding of Nature. What we think we “know” on Earth now is just a tiny drop in the Ocean of Knowledge.
In the distant past, people admired things they could not explain and called them “miracles”.

Long ago, people were able to see Auras. Advanced spiritual people such as Buddha, Christ and their immediate students were painted with golden haloes around their heads, because some artists could actually see Auras. In Australia remote West Kimberleys you can find prehistoric cave paintings (bottom left), many thousands of years old, depicting people with golden haloes. (photo courtesy G.L.Walsh) Nature gave us ALL we need to see Auras. All is required is the knowledge how to use your senses together with your conscious effort. If you decide not to try, you will NEVER see the Aura. On the other hand, when you SEE something for yourself, no longer will you need to rely on believing someone. You will KNOW. And you can use your knowledge to learn more.

Many great people in the past complained that "we have eyes and we do not see". Further in this document you will discover what they meant.
ANYONE can see auras to some degree. Rather than create an aura of mystery around my newly acquired skill, my approach is to show everyone what their eyes are capable of. When nearly everyone (including children) sees a similar thing, I consider this a part of our Nature and I say that it deserves our attention.

What is the Aura ?
Everything in the Universe seems to be just a vibration. Every atom, every part of an atom, every electron, every elementary “particle”, even our thoughts and consciousness are just vibrations. Hence, we may define the Aura as a electro-photonic vibration response of an object to some external excitation (such as an ambient light for example). This definition is sufficient for the purpose of reading Auras, providing that we can train ourselves to see the Aura vibration...

The Aura around humans is partly composed from EM (electromagnetic) radiation, spanning from microwave, infrared (IR) to UV light. The low frequency microwave and infrared part of the spectrum (body heat) seems to be related to the low levels of the functioning of our body (DNA structure, metabolism, circulation etc.) whereas high frequency (UV part) is more related to our conscious activity such as thinking, creativity, intentions, sense of humor and emotions. Russian scientists, who seem to be about 3 decades ahead of everyone else in Aura research, make experiments suggesting that our DNA can be altered, by influencing its microwave Aura. The high frequency UV part is very important and most interesting but largely unexplored. And this part can be seen with naked eyes...

Children and the Aura:
Very young children (up to 5 years of age) see auras naturally. Infants frequently look ABOVE a person in front of them. When they don't like the color of the aura above the head, or if this color is much different from their parent's aura, they cry, no matter how much smiling the person does.

Children have much cleaner and stronger auras than most of adults, who are usually completely enslaved by the materialistic world and suppress their Nature by following superficial examples. When I taught my 12 year old son to see his own Aura, he told me that when he was little he was able to see Auras most of the time. But no one paid any attention, so he thought that it was not important and maybe there was something wrong with his eyesight. This is a typical scenario. In my opinion children should learn to see and read Auras in a primary school, so they never lose this natural ability.


Auraja värvid meie ümber...


Sel nädalavahetusel oli mul au tutvuda kahe väga Armsa ja väga Puhta neiuga.
Üks neist ütles mulle, mis värvi on energia minu ümber. Sellest ka see teema siin...

On võimalused minna ja pildistada aurafotosid jnejne. Kuid kui sa tead, mis värvi sa hetkel oled aga ei tea selle tooni tähendust, siis seilasin veidi võrkudes ja leidsin sellised andmed:



VAIM JA MÕTE

On oluline märkida, et kõigi aurades sisalduvad kõik värvused – meil on võimalik olla just see, kelle oleku valime. Meid kui inimolendeid vormib just see, millisena end tunneme, milliseid „värve“ me teistele oma mõtete ja tegevuse kaudu näitame.

Indigosinine
Indigosinine on inimese füüsilise, mentaalse ja emotsionaalse tasandi tervikuks liitmise värv. See kiirgus on väga eriline, omades tugevaid sidemeid füüsilises kehas asuva käbinäärmega.

Kui auras on näha indigosinist, viitab see sageli inimese mõtete siirusele ja isetusele. See hõlbustab eraldatust ja peent vaimsust, annab väga kõrge motivatsiooni ja on tõenduseks, et füüsilise loomuse areng ja ühtekuuluvus hinge ning vaimuga on jõudnud teatud tasandile. Indigosinine kiirgus ühendab teadvuse ja alateadvuse aspekte.

Inimesed, kelle auras ja chakrates on suur hulk indigosinist kiirgust on tavaliselt väga mõjukad, saavutades selle lihtsalt oma kohalolekuga. Nad ei pea enesetõestuseks tegema palju sõnu ja nende karisma on suur. Indigosinine on inimeses suhteliselt harvaesinev värv.

Sel puhul on tavaline, et ilma mingi nähtava tõenduse või füüsilise avaldumisvormita evib inimene sügavat sisekaemust.

Olen seda kiirgust näinud hiljuti ohtras koguses imekauni noore halastajaõe auras, kes tuli haiglas toime äärmiselt raske olukorraga, ilmutades suurt tarkust ja oskusi.

Lilla
Ka see värvus on kõikides heledusastmetes seotud kõrge spirituaalsusega. Sageli, kuigi mitte alati, käib see kaasas selgeltnägemisvõimega, mis on tavaliselt allutatud kõrgematele vajadustele, mitte lihtsalt kehalisel tasandil kasutamisele.

Lilla annab inimesele ühtsustunde kõige elavaga, kõrgema teadvusega kontaktis oleku tunde ning palvetamisvajaduse, mis avaldub sügavamalt kui ainult mõtisklustes viibimine. Tavaliselt on selle värvuse kandjal äärmiselt peen intuitsioon ( mitte sensitiivsus, mis on madalama organiseeritusega).

Eredad lillad toonid pole auras nii levinud, nagu arvatakse. Tavaliselt muudab sinine need tumedaks, näidates ülitundlikkust ja kalduvust depressiivsusele. Ploomililla võib iseloomustada teatud liiki neurootilist psühhopaati, kes on negatiivne ja ebakindel ning keda tuleb kohelda „kinnastatud kätega“.

Tõeliselt ere lilla toob esile kõrgemad sagedused ning iseloomujooned, olles ühenduses kujutlusvõimega – eriti juhul, kui sellega kaasneb eresinine ja türkiisikarva kiirgus

Purpurpunane
Selle värvi leidmine on enamikus aurades ja chakrates küllaltki lihtne. See näitab psüühilisi võimeid ja meediaannet. Purpur iseloomustab üsna hästi kaastundlikku ja sensitiivset inimest selle kõige paremas tähenduses. Halvimal juhul kaldub see andma võimuiha ning tugevat individualismi. Purpurpunast on sageli näha isekate, agressiivsete inimeste auras, kus see üha tugevama värvina paikneb aura tipus.

See värv ei pruugi tingimata näidata kõrgeid hingelisi väärtusi ega avarat mõistmistasandit, kuigi paljusid seda värvi kandvaid selgeltnägijaid asutavad ja usaldavad nende jüngreid liigselt. Purpurpunane on tavaliselt näha meediumi auras, eriti nende, kes kalduvad teatraalsusele ning püüavad saavutada edu ja kuulsust.

Ametüstlilla
Kord nägin kena naist dr Rudolf Steinerist loengut pidamas. Ta oli silmanähtavalt inspireeritud ja minu meelest oli tema jutt nii informatiivne kui ka liigutav. Kui ta kõneles, olin ma hämmingus uskumatult vibreerivast, läbipaistvast ametüstikarva violetsest helendusest, mis kumas ta pea ümber. Võin seda veel praegu selgelt vaimusilmas näha. See oli hingematvalt kaunis. Naine oli tõepoolest vana ja väga tark hing.

Viisteist aastat tagasi oleks öeldud, et puhas violette esineb aurades üsna harva, kuid nüüd tean, et selle esinemissagedus üha suureneb. Tundub, nagu saavutaks praegusajal üha enam inimesi violetse kiirguse tasandi, mis iseloomustab äärmiselt erilist olendit või inimeses ilmnevaid omadusi.

See värv iseloomustab religioosseid inimesi, mõtisklejaid ja kõrget vaimsust. Ametüst värv aitab meil olla teadlik kõrgematest eksistentsitasanditest, mis meid hinge ning spirituaalse minaga ühendavad ning sealt edasi lähevad. Peaaegu alati näitab aura tipu ümber paiknev ( nagu ka teised purpursed ja lillad toonid) kiirgus, et tegemist on vana hingega, kes on selleks eluks tagasi maa peale tulnud, et teenida ja õpetada teisi ning kes võib kergesti oodata taassündide viimast osa, mis lubab tal leida oma tõelise eesmärgi.

Vanade hindude puhul on tavaliseks nähtuseks nn deja vu, mis neid mõnikord tabab: hetketi tunneb inimene äkilist eraldatust, tundes ära ja teades mõnd kohta või asja, mis justnagu korduks. Tunne „ma olen seda juba näinud – kui ma pole siin kunagi viibinud!“ Mõnikord ilmneb deja vu sügavama ja tähendusrikkamana, ühendades meid eelnevate taassündidega maal: tundmatus kohas, linnas või asukohas viibides tundub see siiski olevat kummalisel kombel tuttav. See võib meile ka meenutada kogetud ja nähtud tulevikuvisioone.

Ametüstikarva violeti kõik nüansid iseloomustavad suurepäraselt olendit, tõelist vaimset juhti või õpetajat, kelle auras on see värv selgest näha. Kui on tegemist avatar'iga, domineerib violeti üle kuldne helendus.

Kuulsate inimeste auramuster võib olla üllatavalt „tavaline“, välja arvatud kollane kiirgus, ka purpurpunane, kuna neil inimestel on tugevalt arenenud ambitsioonikus, mis mõnikord võib küündida julmuseni.

IDEED, IDEAALID JA INTUITSIOON

Sinine
Kuigi intuitsiooni väljendavad paljud eri värvi valguskiired ( lilla, roheline, hõbedane), on see kindlas ühenduses sinist tooni kiirtega, eriti helesinise ja türkiisikarva kiirgusega. Täpselt nii, nagu lilla kiirguse kõrgeim aspekt stimuleerib käbinäärme abil kujutlusvõimet ja spirituaalsust, on sinise kiirguse ülesanne suunata ideed intuitiivsesse teadvusesse, kus moodustuvad kujutluspildid, kaasates enam praktilisema suunitlusega kollased kiirgused.

Sinised inimesed, kelle auras esineb kirgassiniseid toone, on meie ajastu idealistid, kes püüdlevad kõrgema poole ja on ühel või teisel viisil pühendunud: hoolitsevad ja õpetavad mehed ja naised. Sinine kiirgus on äärmiselt loov. Kui meie teadvus on „avatud“ olekus, oleme me loomejõu tipul ning väga vastuvõtlikud ideedele, mis meisse nõrguvad. Mõnda neist suudame mõista, tavaliselt visuaalsel kujul, teised puudutavad meid peenema energiana, andes inspiratsiooni ja täites meid optimismiga. Helesinine kiirgus iseloomustab ka sündinud optimiste, kes usuvad, et asjad liiguvad alati paremuse poole – „midagi head on tulemas“.

Sinine värv on ühenduses ka kõrvade ja kõriga ning seostub tihedalt heli ja kommunikatsiooniga. Sageli esineb rohkesti sinist muusikute, meediatöötajate, ajakirjanike auras, kes on lisaks verbaalsele kõnele omavahel ühenduses ka „ mentaalse dialoogi“ kaudu.

Hele lillakassinine
See on suursugune värvitoon, mis kannab edasi kõrget spirituaalsust ning seostub väga kõrgete vaimsete püüetega isikuga, kes otsib igavest tõde. Seda tõeliste pühakute ja jumalikult kaaskodanike teenimisele pühendunud inimeste värvi esines näiteks ema Teresa auras. Koos ametüstikarva violetsega annab see jõulise isiksuse, kes võib positiivses suunas mõjutada paljude elusid. Lisaks tuntud elavatele pühakutele olen seda värvi näinud ka mõne tavalise ja alandliku inimese auras, kes kasutavad oma mõju palju peenemal viisil. See on suhteliselt haruldane värv.
Türkiissinine
Harukordselt loova, sageli äärmiselt kõrgelt arenenud tajuga ning väga idealistlike inimeste auras esinev värv. Need isikud on suhteliselt kergesti haavatavad ning altid pettumustele, kuna kipuvad teisi pjedestaalile asetama. Tavaliselt on need hinged väga sensitiivsed ning võivad olla äärmiselt lojaalsed, nende südametunnistus on üsna häälekas.

Türkiissinist värvi auras kandvad inimesed on üldse hea vaatlusoskuse ja tajuga ning langetavad otsuseid suhteliselt kiiresti. Elavhõbedasarnane kiirgus iseloomustab tihti neid, kes eelistavad elada kiiret elu ning saada arvukalt kogemusi ning kellele ei meeldi takerduda pisiasjadesse.

Taevasinine
Nagu türkiissinine, on ka taevasinine idealismi paljastav kiirgus, väga intuitiivne, esinedes sageli õpetajate ning müstilise elukäsitlusega inimeste auras. ( omane William Blake'i sugustele poeetidele). Need inimesed on sageli innukad ning neil on võime teisi, mõnikord ka iseennast, rahustada.

See kiirgus annab avatuse ideedele. Kunstnikud, kirjanikud ja muusikud on mõnikord mures ideede puudumise pärast. See pole kunagi nii. Meis kõigis on pidevalt liikvel hulk ideid, kuid mõnikord tõrjub intellekt need kõrvale ja see võib põhjustada ideede nappuse, kuigi võiksime neid kogeda kogu aeg. Tavaliselt hõljuvad ideed nagu pisarad läbi taevasinise värvi, oodates võimalust paiskuda selgete mõtetena meie teadvusse.

Üldiselt on selle kiirguse mõju ausus, hoolivus ja head vokaalsed omadused (lauluhääl). Taevasinine on hea kiirgus enesedistsipliini arendamiseks ja nendele, kes teise eest paluvad, eriti tervise eest palujatele.
Kuninglik sinine ja keskmised sinised toonid; tume sinakasmust
Kuninglik sinine ja teised keskmised sinised toonid iseloomustavad sageli religioosse ellusuhtumisega inimest, kellele meeldib jagada oma spirituaalset maailma üsna selgelt defineeritud struktuuridesse ja mudelitesse. Esoteerilises terminoloogias on see valge maagi kiirgus, kelles on armastus ja teatav rituaalne eelhäälestus. Idas tuntakse niisuguseid inimesi Siddhidena. Ükskord täheldasin niisugust kiirgust katoliku preestri juures, kes, nagu teda hästi tundvalt katoliku kiriku liikmelt kuulsin, oli harras usumees, pühendades palju aega ja tähelepanu kiriklikele rituaalidele.

Sellegipoolest võivad suured ja tugevalt formeerunud keskmiste siniste toonidega alad ning nende tumedamad kaaslased, sinakasmustad kiired, viidata üsna otsetähenduslikult „ sinisele inimesele“ ( ingl k „blue“ tähendab nii sinist kui kurba ), ülekoormatud ja depressiivsele, liiga staatilisele vaimulaadile, mis võib piirneda inertsusega. On huvitav märkida, kuivõrd sageli on töö ja karjäär kaotanud inimeste auras tumesiniseid toone: sageli on neil inimestel küll piisavalt ideid, kui esmane sokk möödub, kuid nad võivad siiski muutuda järjest enam tavapäraseks, inertseks ja võimetuks midagi muutma ( nad küll räägivad muutustest, kuid ei tegutse) . Niisugusel juhul võib olla selgelt näha heledamat sinist, milles kulgevad pikad sinakasmustad jooned: inimese ideed on vangistatud raskemeelsusse ja negatiivsusse. Samuti nagu lillade toonide puhul võib loova mõtlemise võime suunata sinise kiirguse destruktiivsetesse kanalitesse, kui mõtlemist peaksid kammitsema negatiivsed emotsioonid ja hirm. Sinises ilmnev mõtisklemise vajadus võib viia liigse eraldatuse ja melanhooliani, mis muudab tumesinise veelgi tumedamaks.

Huvi maagia vastu märksa isekamatel põhjustel, mõttetu iidolite kummardamine, fanatism ja kalduvus kitsarinnalisusele on ühenduses just sinise värvi tumedama osaga. Spirituaalsest või esoteerilisest vaatepunktist kujundab see auras pidevalt selgesti näha olev kiirgus inimese, kellele meeldivad „tõestused“, käegakatsutavad imed ja spirituaalsed fenomenid – vaimse maailma olemasolu „tõendused“. See on madala sagedusega ja depressiivne võnkumine, mida õnneks ei leidu aurades kuigi sageli.

KASVAMINE JA TASAKAAL

Roheline
Rohelise värvi hiilgus ja selle kõikide nüansside tõlgendusvõimalused on äärmiselt suured. Psühholoogilised eksperimendid, mille kestel inimene eraldati rohelistest toonidest, kutsusid esile tugevaid neuroose ja letargiat. See värv on kasvamise, tasakaalu ja muutuste sünonüüm ning ma olen alati eriti huvitatud, kui näen auraväljas domineerivaid smaragdrohelisi võnkeid – need räägivad mulle, et see inimene on suure tõenäosusega jõudnud arengutasandile, kus läheb vaja palju kohanemisvõimet, võimalik, et temas toimuvad sügavad silmnähtavad muutused.

Heledam roheline näitab suuremeelsust ja lahkust ning suurt sisemist rikkust, mis ei pea ilmtingimata seostuma materiaalse rikkusega. Pigem iseloomustab see inimesi, kes tunnevad end elus mugavalt ja kindlalt.

Kollane ja õunaroheline
Need värvid näitavad üldiselt tasakaalukat ja väga loomingulist isikut või omadusi, sageli kaasneb intuitiivusus selle sõna parimas tähenduses. Need inimesed on suure südamega ja omavad tõelist elutunnetust, positiivset suhtumist kõigesse koos peenenenud ja armastava emotsionaalse maailmaga, mis toob kaasa ülevad emotsioonid.

Kui auras on palju kollakasrohelist, kohtame filosoofilist teadvust, mis tavaliselt on kohanemisvõimeline ja suudab näha asjade mõlemat poolt. Kui kollakasrohelisele lisandub kohati virsikuvärvi roosakas varjund, on meil tegemist suurepärase rahusobitajaga, parima saadikuga, keda iial leida võime. Tundsin ühte vanemõpetajat, kelle auras oli pisut neid toone ja keda austasid –armastasid nii õpilased kui ka teised õpetajad ja lapsevanemad. Ta suutis näha ja mõista mõlemat vaidlevat poolt ja tajus alati, et kusagil peab olema lahendus. Ma ei suuda meenutada, et ta oleks eales kellegi suhtes vastumeelsust üles näidanud, kaasa arvatud kõige keerukamad ja raskesti käsitletavad isikud. Neil, kellel kõrgemates kehades võngub see imekaunis sagedus, tulvab südamest püsivat rõõmu.

Smaragdroheline
Smaragdid on arvatavasti kõige tuntumad rohelise kiirguse allikad. Ka auras näitab smaragdroheline eelkõige kohanemisvõime olemasolu: mida heledam värv, seda paindlikuma inimesega on tegemist. Koos türkiissinise ja helesinisega näitav see aga avatust ja ausust.

Hele smaragdroheline näitab indiviidi mentaalset ja emotsionaalset tasakaalukust ja vaimset kasvu, samuti vitaalsust, mis käib käsikäes noorusliku avastamisõhinaga, uute oskuste omandamise soovi ja üldse arenguga.

See värv on omane optimistidele, kes otsivad teistes inimestes ja elus head, lähevad kaasa muutustega ja kasutavad avanevaid võimalusi positiivselt, selle asemel et otsida lahendamatuid probleeme. Heleda smaragdrohelise tooniga inimeste südames on alati ruumi tõelisele armastusele, mis ei oota vastuteeneid.

Kui kiirgus on tumedam, keskmise tugevusega smaragdroheline, nähtub selles ikka veel kasvupotentsiaali ja teatud valmisolek muutusteks ning eluvooluga nurisemata kaasaminekuks – ka siin kohtame rikast sisemaailma. See on ka mentaalset elujõudu sümboliseeriv värv. Kui toon on liiga tume, võib see viidata kiirustamisekalduvusele ja liigsele impulsiivsusele ( kuigi positiivsete eesmärkide nimel), mõnikord aga üliemotsionaalsusele. Printsess Diana surmajärgsel hommikul oli see eriti selgelt nähtav, kui ehedas südamevalus ning leinas tekkis peaaegu ebameeldivalt tugev kõrgete emotsionaalsete laengute vabanemine. Auras võib see värvus olla ohtlik koos tumedamate siniste toonidega, viidates sallimatusele nende vastu, kelle arvamus ei lange indiviidi omaga kokku või takerdub mingisse ideesse liigse innukuse või kirega.

Oliiviroheline
Kui auras esinevad oliivirohelised toonid (ja neid on meil kõigil, ma pole veel kohanud täiesti ilma oliivitoonideta aurat), puudutab see mõnda meie nõrka külge, emotsionaalset haavatavust ning näitab kalduvust jonnakusele ning lapsikult jämedale käitumisele. Oliivitoonid tähendavad ka heldemeelsuse puudumist ja õelust. Sügav oliiviroheline, mis tundub kohati peaaegu must, on tõepoolest kadeduse roheline ning pulseerib eriti elavalt siis, kui aura omanik püüab olla valelik. See värv esineb väga sageli paranoialise käitumise paljude avaldumisvormide puhul. Üllataval kombel pole see aga (kuigi paljud võivad nii arvata) üldiselt aktiivne nii suures kui väikeses mastaabis tegutsevate poliitikute puhul, kuna madalaimad rohelise toone võib seostada manipulatsiooni ja emotsionaalse energiaga (Hitler kasutas seda laastavatel eesmärkidel). Manipuleerida armastavad inimesed nõuavad, et kõik teised muutuksid nende soovide järgi, kui ei soovi muutusi iseendas. Seega on oliivirohelised toonid helerohelistele vastupidise tähendusega.

SELGE TEADVUS JA INTELLEKT
Kollane
Hiljuti andsin mitu järjestikust konsultatsiooni Saksamaal ning mind külastas küllaltki tunnustatud naispsühholoog. Ta on spetsialiseerunud inimestele, kes täiskasvanuna püüavad jälile jõuda varasemates eludes kogetud füüsilisele, mentaalsele või emotsionaalsele vägivallale, mida nende kallal oli tarvitatud. Naise reputatsioon oli kõrge ja ta oli kogenud ning oskuslik. Seepärast polnud mulle üllatuseks näha ta auras kahte helekollast, suhteliselt laiaulatuslikku kiirgusala: hele, kullakasvalge kollane ja kahvatu nurmenukutoon väljendasid aruka ja arenenud intellekti peent potentsiaali. Kullakasvalge toon esineb auras küllaltki harva ning nii ulatuslikult nagu Maria auras, oled seda näinud ainult haruharva. Marial on kõrge inimtüübi spirituaalne teadvus, mis töötab käsikäes intuitsiooniga. Et see võimalik oleks, peab indiviid olema loonud sügava sideme oma hingega ning liikuma edasi valgustatuse suunas. Kui auras on näha ka kuldne kiirgus, siis oleme silmitsi kellegi tõepoolest väga erilisega.

Kollakasvalgega segatud kahvatu nurmenukukollane Maria auras andis talle selge ja erksa intellekti, mis oli suuresti ebaisekas ja tulvil teadmist, annet ja võimekust.

Kollane on intellekti värv ning seda esineb sageli teadlastel, matemaatikutel, raamatupidajatel ja neil, kelle mõtlemine on analüütiline ning kes armastavad uurida teoreetilisi probleeme. Keskmised kollased toonid näitavad eriti ilmekalt selget analüütiliste mõtlemise võimet ning oskust mõelda loogiliselt. Inimestel, kes on arvutamises tugevad ning kes loovad oma elemendis struktuure ja teooriad, on pead ümbritsevas auras teatud kogus ühtlast ja selget keskmiselt kollast tooni. Kollase üleküllus võib anda liiga loogilise meelelaadi, mis ei suuda uskuda ühtki matemaatika abil tõestamatut asja: need inimesed vajavad kõige lahendamiseks mõnd teoreemi ning kalduvad olema hingeliselt ahtrad.

Niisugused „kuivikud“ võivad mõnikord auras kanda sügavat oranžikaskollast, mis viitab intellektuaalsele snobismile, isegi ülbusele. Palju meie kultuurist ja teadusest on närvutatud selle kiirguse liiga rohke esinemise ning intuitiivsemate kaaslaste – siniste kiirte – puudumise tõttu. Selle tulemusena elame me paljuski pigem vasaku ajupoolkeraga mõtlevas maailmas, mida juhib sügavkollane; loov mõtlemine on veel küllalt harv nähtus ja uued ideed pannakse sageli põlu alla, kuigi hiljem tõestavad need end igati kasulike ja elujõulisena.

Liiga palju kollast annab üliintellektuaalse olendi, kes kipub omaenda mentaalset ülekaalu isekalt kasutama. Tehnokraat teab, et auto on kena tehnikasaavutus, kuid kui koostöö intuitsiooniga on puudulik, ei suuda ta ette näha autost tulenevat keskkonna saastamist ning üldist tervise halvenemist, mida autode liigne kasutamine inimkonnale toob.

Mõned inimesed kannatavad sügavkollase värvi puudulikkuse all ning neil on probleeme „ideede maa peal“ hoidmise ning reaalselt kasutatavaks muutumisega. Kollane on ideede teokstegemise värv. Tasakaalustatud psüühe toetub heale vastastikusele koostööle inspiratsioonist ammutatud ideede ja kujutelmade, siniste ja violetsete toonide ning ideede rakendamist ja praktilist külge hõlmava kollase vahel.

Vahetevahel on kollasel värvil kõrbenud toon, kas siis pinnal esinevate üksikute täppide või kiirguse ümber oleva servana. See näitab inimese ülbust ja hoolimatust ning omaenda plaanide ja soovide eelistamist – isekas tüüp, kes tahab teisi inimesi kontrolli all hoida ja nendega manipuleerida. Tugevasti oranžiga segunenud kollane võib iseloomustada kõige talumatumat inimtüüpi, kes purustab kõik oma teel, et oma arvamus maksma panna. Sageli on niisugused inimesed psühhohuligaanid.

Veidi positiivsema poole pealt vaadatuna on kollane hea selgeks mõtlemiseks ja meditatsiooniks ning tuleb kasuks, kui seda kinnisilmi visualiseerida enne teste ja eksameid, kus on vaja kasutada mälu. Siin võib leida seose rahvakombega, mille kohaselt pantvangide ja vanglas viibijate meelespidamiseks seotakse ümber vana tammepuu kollased lindid.

FÜÜSILISED, MATERIAALSED JA MUUD ASPEKTID


Kinaverpunane
Kinaverpunase tasakaalustatud esinemine auras näitab, et tegemist on hästi tasakaalustatud ja kahe jalaga maa peal seisva inimesega, kelle on hea kehaline vastupidavus. Koos oranži kiirgusega ilmutab see seksuaalset erutust, liigne oranžikogus annab teada üliseksuaalsusest, liiderlikkusele kalduvast inimesest. See on uuesti Maa peale sündimise soov ja selle võnked, mis meie füüsilised kehad uuesti sündima saadab. Hea ja usaldusväärne selgeltnägija võiks aura põhjal üsna hõlpsast teha elu ja surma otsuseid, sest kui inimene enam selles taaskehastusest jätkata ei soovi, on see üsna selgelt näha, vaatamata meie pingutustele teda siin iga hinna eest kinni hoida ( sageli küsitava väärtusega meditsiinitehnoloogia abil). Kui kinaverpunane kiirgus on kadunud, ei hoia enam miski seda olendit Maa peal kinni.

Sügavpunane

Sügavpunased toonid esinevad sageli alles kujunemisjärgus noorte inimeste auras, olles saatjaks füüsilisele kasvamisele, mis on tõtt-öelda päris stressirohke. Eriti murdeeas, kui noorukid sõna otseses mõttes puhkevad nagu kevadlilled. Punased, purpuri poole kalduvad toonid iseloomustavad seda liiki kasvu ja samuti meelsust, mis kaasneb noorukiea ja nooruslikkuse ulja ning entusiastliku hoiakuga.
Mõnikord on punases musti jooni, andes kokku mustjaspunase. Kuigi niisugune tendents ilmneb aeg-ajalt igas auras, on see selgemini märgatav frustratsiooni ja viha ajal ning kepikujuliste moodustistena depressiooni ajal, eriti just kroonilise mentaalse kokkuvarisemise korral. Niisugune punane, eriti kui see kaldub muutuma lillakaks, näitab kirge ja sensuaalsust. Kui näha on palju kinaverpunast ja erksat oranži võib sel inimesel tekkida suuri intiimelu probleeme. Naine, keda hiljuti kohtasin, oli äärmiselt lootusetus meeleolus võimetu kontrollima oma seksuaalset nälga: aura värvid kinnistasid seda tõika täielikult.
Niisugune punane energia koos oranžiga transformeeritakse mõningal määral südame- ja kõrichakra kaudu, mis võimaldab meil olla kõrgel mentaalsel tasandil loovamad ning kanda hoolt, et meie partnerlussuhted rajatakse võimalikult palju armastusele ja hoolivusele, mitte aga kirele. See on ka tsölibaadi tegelik põhjus – vajadus sublimeerida füüsilist energiat ja kasutada seda kõrgemate spirituaalsete kogemuste saamiseks.

Roosa
Roosa annab märku võimsast ja tähendusrikkast sublimatsioonist, mis on meie sees juba aset leidnud. Isiklike soovide punane tõuseb läbi südamechakra, nii muutume vähem isekaks ja hakkame teistest rohkem hoolima. Roosa on tõelise ja eheda armastuse ning kiindumuse värv. See näitab meie soovi olla sublimeeritud armastusse ja osadusse, olla tundeerk ja teha kõik võimalik, et neile rõõmu valmistada ja nende elu paremaks muuta.

Kui roosa varjund muutub liiga intensiivseks, hakkab selle mõju vähenema. Rohkesti roosat värvi võib anda kenasti inimesi, kuid nad on sageli passiivsevõitu, ehkki kaastundlikud. Väga roosad inimesed võivad su kurbust jagada, kui aga asi läheb tegudeni, pole neis palju abi, eriti kui on vaja otsida lahendusi. Niisuguste hingede puhul on osavõtlikkus ja sellega kaasnev abivalmis kaastunne asendatud passiivse kahjutundega.

Oranž
Oranž kiirgus näitab sageli indiviidi füüsilise elujõu seisundit ja energiataset. See on keerukalt ühendatud punaste toimivate kiirtega, mis annavad meile füüsilist tervist. Punased toonid, eriti kinaverpunane, näitavad meie energiataseme tahtekindlust energia rakendamisel. Liiga palju tahet ja liiga vähe energiat viib kurnatuseni; liiga palju energiat, mis ei ole õigesti suunatud, viib selle hajumiseni, kombelõtvuse ja eesmärkide puuduseni, mis on nähtav noorte inimeste puhul. Just sellepärast ongi kontrolli all olevad harjutused, nagu jooga ja võitluskunstid nii olulised ja väärtuslikud: neis on kaks ülalkirjeldatud omadust tõhusalt ühendatud.

Tugev ja selge oranž räägib piisava füüsilise tervise olemasolust energiakehas. See näitab ka seksuaalset võimekust ja viitab jõulisele isiksusele. Kuid liigne kogus oranž võib meid muuta üliaktiivseks,

Selge ja puhas oranž on niisiis tähtis värv, mis annab jõudu ja energiat oma ambitsioonide rahuldamiseks, aitab olla aktiivne ja astuda samme ideede realiseerimiseks igapäevaelus.
Oranžikaspunane
Kui auras esineb oranžikaspunast, märkame indiviidi juures kalduvust üle reageerida, eriti juhul, kui auras nähtav oranž ala piirneb pruunikate servadega. Mäletan profijalgpallurit, kes oli osav ja andekas, kuid ei realiseerinud oma potentsiaali kunagi täies ulatuses. Tema oranž kiirgus oli kohati väga punane ja seda ümbritses sügav ookerjas värv, viitamas kontrollimatutele energiaplahvatustele ja emotsioonidele, mis ilmselgelt närvutavad nii karjääri kui ka isiklikku elu.

Kui oranžikaspunast on näha vanainimese auras, kelle elujõud on juba märkimisväärselt kahanenud, põhjustab see pidevat ängistusseisundit ja äärmist võimetust. Indiviidil, kes allub tervistavale seansile või kelle puhul on teatud kogus füüsilist tervendamist juba rakendatud, on aura vastavas piirkonnas selgelt näha oranži laike. Kui aga patoloogia on sügavam ning võib ka edaspidi muret põhjustada, on auras näha sügavpunaseid toone. Eriti raske olukorra puhul kaasnevad mustjaspruunid alad, mis tähendab, et haigusega tuleb nii tavameditsiini kui tervendamise abil kindlasti edasi tegeleda.

Pruun
Pruunid toonid näitavad üldiselt energiataseme ja elujõu langust, mõnikord ka valu, kuid sel juhul on need peamiselt koos mustade toonidega. Üldiselt võib öelda, et mida tumedam pruun, seda halvame on aura selle osa energeetiline seisund. Mudakarva rohekaspruun on kehva tervisega inimeste puhul tavaline, see võib tähendada patoloogilisi probleeme, kui aga värvusest on haaratud aura ülemine pool, võib tegemist olla ka mentaalsete probleemidega. Erk punakas – oranžikaspruun annab sageli märku, et raskel haiges koes toimub tervenemisprotsess.

Khakipruun
Olen sageli jälginud khakipruunide toonide olemasolu inimeste juures, keda on füüsiliselt ahistatud. Ka sel puhul esineb pruun värv tihedas seoses suurte mustade aladega. Kahvatu khakipruun on nähtav siis, kui keha koes on halvaloomuline kasvaja.

Kuldpruun
Kui indiviid on surres rahulik ja leebe, ilmub ta füüsilise keha ümber koos paljude teiste värvitoonidega ka teatud kuldpruun helendus, mis paikneb üsna kehapinna lähedal. Helkiv ja sädelev kiirgus annab märku, et inimene ei hoia oma maisest eksistentsist kramplikult kinni ja on rahulik vääriku väärikusega valmis edasi liikuma.

Must
Arvan, et on oluline märkida: must värv esineb peaaegu igas auras. Me saame teiste juures näha ainult seda, mis on osa meie isiklikust kogemust. Must iseloomustab enamasti meie elu madalseisu, musti päevi (ja neid tuleb aeg-ajalt kõigil ette) .


KÕRGEMAD TASANDID

Teistest värvitoonidest, mis kajastuvad meie aura spektris, tuleb mainida kuldset ja hõbedast. Kulla- ja hõbedakarva kiirgused on tavaline ingellike olendite ümber, keda nägin lapsena missal (ja näen veel praegugi) ning sageli esineb neid väikeses koguses ka inimeste auras.
Kuldne
Üldiselt tähendab kuldse kiirguse olemasolu tarkust ning suurtel hingedel on seda auras päris palju. Tõelisel pühendunud, kes on oma füüsilise loomuse võitnud ja keda mina või sina võiksime kirjeldada täiuslikuna, peaks olema kullakasvalge auraväli. See näitab, et need indiviidid on läbinud äärmusliku protsessi ning muutnud kõik alamate tasandite värvid säravaks kuldseks valguseks.

Jeesusel Kristusel oleks pidanud olema just niisugune aura, samuti ka Buddhal ja teistel kõrgematel hingedel. Kui auras esineb kuldset värvi, näitab see, et inimesel oli hiljaaegu või seisab ees oluline elumuutus ning tal on tarkust see õigesti läbi töötada. Vanemaks saades tunneme sageli, et vajame enda ümber rohkem kulda – alateadlik igatsus selle järele, et teised näeksid meis aastatega kogunud elutarkust.

Hõbedane
Hõbe on imeilus. Ka see annab meile kindla sõnumi: hõbedane kiirgus iseloomustab kõrgemat intuitsiooni, sundides meid järgima oma võimsat sisekaemust ja alluma oma spirituaalse mina juhtimisele. Hõbedane võnkumine auras annab nii sisemist soovi kui ka julgust teoks teha see, mis on saatuse kujundamisel olulise väärtusega.

Hõbedane kiirgus ühendab meid Jumala armastusega ning tekitab järelikult soovi teha Jumala tahtmise järgi ning valida rada, mille käimiseks me olme siia sündinud. See põhjustab meie usu saatusesse ning teadmise, et peame intuitiivselt valima õige tee, ükskõik kui raske see ka ei tundu. Inglid kontakteeruvad meiega hõbedase energia kaudu ning aitavad leida oma rada, jälgides, kuidas me läbime teele tekkivad tähendusrikkaid kokkusattumusi (Carl Jung on defineerinud seda kui sünkroonsust).

Paul Lambillioni raamatust
"Aurad ja värvid"