Inglipesa uuendused!

Olen nüüd võtnud südameasjaks tegeleda ka oma teise pesaga...
Panin üles huvitava loengu, mida soovitan lastevanematel kindlasti lugeda!

Kevad on käes!

Ilus, üleminekuaeg.
Talv taganeb, kevad läheneb.
Külm nagu kalm, kuid tunnelilõpp on lähedal...
Uus aasta on taas alanud,
paganate ja looduslaste jaoks.

Jääb oodata maituld, et tervitada Valguse võitu!

Täna luuakse meie kõigi rõõmuks uus kuu, esimene sel kevadel.
Nooruke ja süütu nagu häbelik nurmenukk,
läbi lumise, pilvitu taeva
piilub ta - sale ja kaunis...
...ja kõik soovid täituvad!

Soovin minagi:
Rahu, Valgust ja Soojust!
Ilusat kevade algust!

Ämblikutest taaskord...

Sain nii südamliku ja ilusa kirja, et tahan seda jagada.
Küsisin luba, ei tee midagi salaja.
Toon siis ära terve kirjavahetuse, mis puudutab seda teemat.

Tere,
Leidsin Teie aadressi internetist, kuna otsin eksperti, kes võiks mulle
seletada ämblike käitumist.
Elan Tallinnas, Kalamajas, 1913.a. ehitatud majas ja juba viimased paar
aastat olen sunnitud jagama oma elamist ämblikega, Tegenaria atrica on
arvatavasti nende liiginimetus.
Üldiselt elavad nad meie maja keldris ja tuppa tulevad suve lõpus, soojadel
augustiöödel. Inimesi nad ei karda, kuid otsest kontakti ka ei otsi, pigem
sibavad pimedatesse põrandapragudesse. Talvekülmas neid enne näinud ei ole.
Viimasel talvel sai majas suur remont läbi viidud, keldrid soojustati ära ja
nüüd köetakse kogu maja keldrist pööninguni.
Sellega seoses??? on muutunud nende käitumine. Viimase paari nädala jooksul
oleme märganud nelja-viite isendit. Nad on millegipärast tuppa üle kolinud.
Mõned neist lausa hiiglaslikud, arvatavasti on need emasloomad.
Samuti on nad kas uudishimulikud või agressiivsed. Nimelt on märgata selget
"suhtlemisvajadust". Nad lausa jooksevad sülle. Tahavad pidevalt viibida
inimeste läheduses.
Magamistubades on õhtuti ebameeldiv viibida, sest voodis raamatut lugedes
hakkab kindlasti mõni neist voodisse ronima.
Olen ise lapsest saadik kannatanud ämblikukartuse all ja viimaste aastate
jooksul õppinud neid hirmus-ilusaid elukaid aktsepteerima, kuid viimase aja
sündmused sunnivad siiski abi otsima.

Meie peres on kolm last, kellest üks atoopilise allergiaga. Olen nende
pärast pisut mures. Loen kõikjalt, et see ämblikuliik ei ole inimesele
ohtlik. Kuid pere pesamuna (1,5a.) huvi on kohati suuremgi kui ämblikel
endil ja kui ta neid "torkima" läheb, kas ei teki olukord, kus ämblik võib
enesekaitseks rünnata?
Samuti sooviksin ma neist vabaneda ilma tapatalguid korraldamata (oleme
kahjuks paar isendit teise ilma saatnud, kuna pere suurematel lastel on
tekkimas foobia). Kas on olemas mingisuguseid ämblikupeletajaid nagu
näiteks hiirte puhul?
Ette tänades ja parimat soovides,
A.

Tere

Ma ei ole küll ämblike käitumisega tegelenud ja enamasti tegelen pigem
Eesti looduslike ämblikuliikidega (viimasel ajal sellegagi pigem
hobikorras), kuid üht-teist võin oletada.
Ilmselt oli ämblike tuppakolimise taga keldri kütmine. Ämblikud elavad
keldris sageli seetõtu, et seal häiritakse neid vähem, talveks poevad
keldritesse talvituma ka paljud putukad ja mitmed putuka ja
kakandiliigid elavad keldrites ka aastaringselt. Tubades tavaliselt
selliseid tingimusi pole ja seetõttu püsib ämblike arvukus madal. Suve
lõpus on majaämblikel sigimisperiood ja eriti isased muutuvad siis
liikuvateks. Keldrit kütma hakates muutusid sealsed tingimused ilmselt
ämblikele ebasoodsamaks ja nad kolisid parema puudumisel tuppa.
Edasi on mitu võimalust:
1. ämblikud surevad mingil ajal välja, kuna tegelikult on nende
elutingimused kogu nende elutsükli läbimiseks ebasoodsad.
2. ämblikud, kes pelgavad praegusi külmasid ilmasid, kolivad majast
välja soojade ilmade saabudes.
3. kui toas on piisavalt süüa (mingeid putukaid, majasoomukaid näiteks),
võivad ämblikud toas edasi elada, mitte siiski kuigi arvukalt.
Ämblikke ma otse inimlembuses ei kahtlustaks. Neil on pea olematu
nägemine ja kuulmine, inimese sülle võivad nad sattuda vaid teadmatusest
ja kogemata.
Majaämblike (ka Tegenaria atrica) kahjulikkus on tõesti vaid
psühholoogilist laadi. Ka pooleteiseaastane lapsele ei suuda ega taha
nad midagi halba teha. Ründavad ämblikud vaid putukaid, inimesi ainult
filmides. Samas saan täielikult aru, et ega nad tuba ei kaunista ja
lemmikloomaks ei kõlba. Tapatalgute korraldamine oleks kõige lihtsam
lahendus ukid mulle endale on ämbliku tapmine miskipärast vastumeelne
(ehkki oma töös olen ma seda teinud kümnete tuhandete ämblikega).
Erinevalt kärbestest, sääskedest ja isegi prusskatest, et tee ämblik
inimesele ju miskit halba ja tappa loom ainuüksi seetõttu, et ta sulle
välimuselt ei meeldi kõlab mõnevõrra brutaalselt. Ainus nõu, mis oskan
anda, on ämblikud kinni püüda ja otsida neile uus kodu, võib ka kevade
saabudes õue visata, küll nad siis ise uue kodu leiavad. Võimalik, et
mõnes teises kohas käituvad nad viisakamalt.

Tervitades,
Mart ...

Saatsin Sõbrale luuletuse... kes mõistab, saab aru...

Ich wünsche dir nicht alle möglichen Gaben,
ich wünsche dir nur, was die meisten nicht haben:
Ich wünsche dir Zeit, dich zu freun und zu lachen,
und wenn du sie nützt, kannst du etwas draus machen.

Ich wünsche dir Zeit für dein Tun und dein Denken,
nicht nur für dich selbst, sondern auch zum Verschenken.
Ich wünsche dir Zeit, nicht zum Hasten und Rennen,
sondern die Zeit zum Zufriedenseinkönnen.

Ich wünsche dir Zeit, nicht nur so zum Vertreiben.
Ich wünsche, sie möge dir übrig bleiben
als Zeit für das Staunen und Zeit für Vertraun,
anstatt nach der Zeit auf der Uhr nur zu schaun.

Ich wünsche dir Zeit, nach den Sternen zu greifen,
und Zeit um zu wachsen, das heißt, um zu reifen.
Ich wünsche dir Zeit, neu zu hoffen, zu lieben.
Es hat keinen Sinn, diese Zeit zu verschieben.

Ich wünsche dir Zeit, zu dir selber zu finden,
jeden Tag, jede Stunde als Glück zu empfinden.
Ich wünsche dir Zeit, auch um Schuld zu vergeben.
Ich wünsche dir: Zeit zu haben zum Leben !

Einfach super schön!

Huvitavat lugemist...

Veel üks vandenõu: Jaan Pühapäeva surm

Autor: Meelis Piller, Fagira D. Morti (04.05.2005)

Ajakirja The Economist toimetaja Jon Fasman paljastab oma esikteoses “Maadeavastaja raamatukogu” tundmatu salaorganisatsiooni, mille juured ulatuvad Eestisse.
Värsket vandenõuromaani lugesid ja romaani autorit intervjueerisid salateaduste ekspert Meelis Piller ja ajakirjanik Fagira D. Morti.

Veebruaris-aprillis tegi üks seni tundmatu lombitagune ajakirjanik, Jon Fasman (29), oma raevuka debüüdi ilukirjanduses - romaaniga “Maadeavastaja raamatukogu” - mis ilmus vaid mõne kuu jooksul neljas erinevas keeles – inglise, itaalia, hollandi ja eesti keeles. Autori kinnitusel tõlgitakse teost hetkel veel prantsuse, hispaania, portugali, rootsi, norra ja taani keelde ning tema väitel ei ole tegu mingi osava PR kampaaniaga. Eesti publiku jaoks teeb raamatu pikantseks seik, et selle peategelaseks on südametu eestlane, paraku või õnneks küll surnud.

lugege pikemalt...

13.reede

Hiiglasliku lumehelbena langes Ämblik sombusele lumele...
Nii julm on inimene oma arguses...

Panen oma trääni väljanäitusele, nüüd ja edaspidi.

Kuna armastan endale igasugust vana trääni teiste lehtedelt maha laadida, siis pean oma kohuseks edaspidi ka endale siia väikene nurgake tekitada, kus oma trääni teistele jagada.
Ka seda,mis teistelt näpatud.

Kahe maailma vahel

“Piim, sai, leib, juust, või, õli ja tuhksuhkur. Nüüd veel roheline tee ja siis ruttu koju.” Ta pani nimekirja tagataskusse ning läks siis teeriiuli juurde. Leidnud selle, mida otsis, ja heitnud selle hooletult ostukorvi, seadis Ta sammud kassasse. Kassajärjekorras seistes kuulis Ta peas häält, mis ütles, et see jääb tema viimaseks poeskäiguks. Ta ignoreeris seda ning maksis oma ostu eest.

Pärast maksmist läks Ta uksest välja, ostetud kraam parema käe otsas kilekotis, ning nägi poe ukse ees kerjust, kes oli omale kaabu jalgade ette asetanud, et heatahtlikud möödujad paar kopikat sisse võiks visata. Kerjusest mööda minnes tuli Tal tahtmine vaesele sandile natuke raha anda, aga rahakotti avades leidis Ta sealt eest vaid 500-kroonise. Ta võttis selle välja, vaatas seda natuke aega ning viskas selle siis maas lebavasse kaabusse. See tuli Talle endalegi üllatusena, aga täna oli Tal tunne, et see on viimane kord, kui Ta abivajajat aidata saab. Siis läks Ta oma autosse ning sõitis minema. Raadiost tuli hea laul ning Ta hakkas kaasa laulma, aina kõvemini ja hullemini.

Ja siis jäi Ta vait. Vaikisid ka raadio ning automootor. Autot polnudki enam. Samuti polnud enam ristmikku, valgusfoori ega ka veoautot, mis hetk tagasi oli pisikesele autole külje pealt sisse sõitnud. Oli vaid valgus, silmipimestav valgus. Lõpuks harjusid silmad valgusega ning Ta nägi, et oli ühes suures jaamahoones.
Inimesi oli ootesaalis palju. Mõned neist istusid, mõned rääkisid klienditeenindajaga ning mõned läksid rongile. Kõigil olid seljas valged kitlid ning kaela ümber keed. Nende keede otsas olid ripatsid, mis aeg-ajalt helkima hakkasid. Kui see juhtus, siis läksid kee omanikud rongile. Seda juhtus üsna tihti, et keegi astus rongile, endal kee kaelas helendamas, kuid siiski ei jäänud ootesaal tühjemaks. Tundus, et rahvast tuli aina rohkem ja rohkem juurde.
Ta läks infoleti äärde. “Kus ma olen?” küsis Ta. “Sa oled kahe maailma vahel,” ütles teenindaja sellise häälega nagu oleks see maailma kõige elementaarsem asi. Tundus küll natuke harjumatu, et täiesti võõras inimene Teda sinatas, aga see ei olnud häiriv. Vastupidi - see lausa meeldis Talle. Siis vajus Ta mõttesse. Natukese aja pärast küsis Ta: “Millal minul rongi peale tuleb minna?” Teenindaja vaatas Teda ning naeratas. “Sina,” ütles ta, “lähed siis, kui on aeg.” See vastus meeldis Talle. Samuti meeldis Talle ka teenindaja – tal olid ilusad helerohelised silmad ning oranžikas-pruunid tedretähnid, mis katsid naise pisikest nöbinina ja roosasid põski. Eriti ilusad tundusid naise süsimustad juuksed, mis päikesevalguse käes isegi natuke sinakad paistsid.

Äkki hakkas Tal halb. Rinnas hakkas pistma ning pea hakkas valutama. Siis kadus kõik ära ning jaamahoone haihtus pimedusse. Ta pani silmad kinni, sest valu oli väljakannatamatu. Silmi uuesti lahti tehes leidis Ta end haiglapalatist. Tema ümber oli palju inimesi ning nad kõik vaatasid Teda. Ta lamas voodis ning oli tilgutite all.
“Mis juhtus?” küsis Ta segaduses, “ning miks ma siin olen?” Nad kõik vaatasid Talle otsa ning ema ütles siis:” Sul oli väga ränk autoavarii.” Rohkem ei öelnud keegi midagi. Nad vaid seisid ning vaatasid. Siis tuli arst ning ütles, et külastusaeg on läbi. “Pealegi vajab ta puhkust ja rahu,” ütles ta Talle otsa vaadates. Kõik jätsid hüvasti ning lahkusid. Ta oli isegi rõõmus, et nad ära läksid, sest Ta tundis end tõepoolest väsinult ning jäi peaaegu koheselt magama.
Öösel ärkas Ta selle peale üles, et tundis, kuidas keegi Teda jälgib. Ta tegi silmad lahti ning nägi enda eest valges kitlis naist. See naine tundus väga tuttav – need silmad, tedretähnid, see pisike nöbinina... Ning need juuksed! Naine kummardas Tema kohale ning ütles: “Sinu aeg ei tule veel niipea.” Siis polnud palatis enam kedagi. Olid vaid Tema ning kellegi toodud karumõmm kirjaga “SAA TERVEKS!” Ta mõtles natuke ning ütles siis iseendale: “Seekord jäin ma rongist maha.” Siis jäi Ta magama.

Laura- Angela Timberg,
9.A
12.03.2009
(avaldatud autori loal)

Ta ilmub täiskuuööl... ämblikuna...

Ma ei tea, kes ta on... Ta räägib võõrkeelt.
Kuid tavaliselt ilmub Tundmatu soojadel augusti täiskuuöödel.
Seekord otsustas millegipärast tulla keset lumist märtsikuud, kui täiskuu udusest taevalaotusest vaid virvendusena alla paistab.
Juba esmaspäeval oli märgata Tema kohalolu, kui kellegi mitmejalgne vari piilus õhtuti elutoa nurgatagustest. Teisipäeva õhtul sibas koletu ämblik üle põranda, vaatas korraks mu poole ja vudis siis edasi. Teab ju küll, et ma kardan neid ilusaid-hirmsaid olevusi.
Eile tuli ta tagasi... Jooksis üle kollase vaiba ja oli otsustanud mulle otse sülle joosta.
Oma suures hirmus puhusin ma Tema poole. Ähvardades nagu nurka aetud kasslane. Sellest piisas - järgmisel hetkel oli ta voodi all ja veel järgmisel jõllitas mind seinalt.

Võitlesin foobiatega ja vaatasin Talle otsa. Midagi olulist oli Tal mulle edasi anda. Kuid ma ei mõistnud Tema keelt. Ei oska ma kahjuks ei telepaatiat ega arachneat... Kahjuks...
Ma võiksin kergendada Tema koormat ja lasta Tal minna.
Loobus, mõistis vist, et pole mõtet kurdile laulda. Lahkus nördinult laeprakku ja jäi sinna laagrisse. Vaatasin korduvalt hämarusse ja lootsin, et "kole loom" tuleb tagasi.
Esimest korda elus ootasin ämblikku... Seda suurimat luupainajat, minu jaoks...
Kuni uinusin.

Hommikul oli ta tagasi. Mind pandi taas proovile.
"Ma kardan", ütles laps. "Kas löön ta maha?" küsis mees.
"Ei, lase Tal minna!"
Ma peaaegu karjusin.

Ma ei tea, mida Ta tahab mulle öelda. Mul ei ole sõnaraamatut ega koode, et seda mõistatust lahendada. Loodan ainult, et Ta ei lahku tühjalt... Ja ei saa viga.
Et ühel hetkel suudan ma Temaga suhelda.
Vanarahvas teadis rääkida, et ämblikud toovad teateid teispoolsusest. Ja veel ütleb vanarahvas, et kullerid, kes halbu sõnumeid toovad, lüüakse alati maha.
Olgu see sõnum siis hea.