Ja Jõgi on viinud pisaraid ja Rõõme...
Tundub vahel kui oleksin taas Alguses...
Nii ju ongi - iga Lõpp on Uue Algus...
Ja mina pendeldan selle kõige vahel...
Taevas teab...
Ja Tunnistab...
Täna on Ta Pilves.
Vist Laiskusest tüdinud.
Ootab, et Virguksin...
Kuid... Nagu langevad lehed,
nii langeb ka Virgus...
Ja vajub unehärma...
Kevadeni...
Vaid Kuu vaatab ja vangutab oma ümarat Pale.
Selline sa siis oledki - inimene...
Mis inimene... Naine...
Silmad vidukil, mustendamas...
Põsed pumatist paistes...
Ootamas täiskuud...
Et uluda, koertega koos.
Koerakoonlane... Libarebane...
Oodates sobivat Hetke...
Nautimas novembrikuu hämarust...
Ja nii ongi Hea...
Tänan Sind, Taevas!
Ja Sind, emake Kuu!
Ja teid, vennad Rebased!
