Liha söömine on selline kahe otsaga lugu.
Mõned kiidavad heaks ja naudivad... teised hoiatavad ja ähvardavad...
Eelistan ise pigem taimset toitu, vahel kala ja kana...
Millegipärast ei meeldi mulle siga, eelistan pigem punast...
Kuidas on lugu inimese lihaga?
Kas suudaksin juua inimverd ja süüa inimliha?
Küpsetatult? Värsket?
Läbi müsteeriumi sündinud...
Minu pattude eest surnud...
Lunastuseks...
04.04.2004 tegin seda esmakordselt.
Ja täna, peale 40 päeva paastu ja meditatsiooni, vaiksel laupäeval...
tekitab see minus õudu, kurbust, haledust, armastust ja halastust- erinevaid emotsioone.
Olen iseenesestmõistetavaks pidanud püha toimingut - saksamenti,
süüvimata selle otsesesse olemusse sõna-sõnalt.
Tundnud hingelist naudingut ja rahu Tema ihu ja vere maitsest...
Ja kui me ei olegi lihatoidulised... Eelistame jumalate ja loomade lihale toortoitu: seemneid, juurikaid, ka koralle ja eksootilisi supervitamiine...
Siis, mis toidab meie hinge?
Kelle ihu ja verd me sööme ja joome?
- Kui sageli suudame "häbistada" end vabandamisega ja ausa tunnistamisega, et oleme eksinud? Või läheme pigem kergema vastupanu teed, selmet andestada? Ja liidame-lahutame oma suhteid, alandame neid, kes meid toidavad ja teenivad?
- Kui väga on meil vaja kõiki neid asju, mida kokku ahnitseme, mille nimel ennast ja oma pered lõhki laename? Oma armsaid ja lapsi enese omandiks peame, neisse kui trofeedesse või isiklikesse esemetesse suhtume?
- Kui tõsiselt võtame vastutust suhete. tegude ja otsuste ees? Kuivõrd mõtleme ette hetkeihade tagajärgedele? Ennetame või pigem koristame "ennetavalt" otsustamata tegude "tunnistajad ja ohvrid", otsutades kellegi teise õiguse elule...
- Kui sageli sirutame luksusjanus käe liigkasuvõtjatele või panustame pöörlevale rattale? Kelle peale kanname keelt ja mispärast? Kuivõrd olulise tähtsusega on meie elus tuntud tundmatu privaatne salasuhe või õnnetu armastus?
- Kui palju meil on vaja kõike seda, mida soodusmüükidelt hulgi kokku ostame, et järgmisel hooajal hüljata ja taas jahile söösta?
- Kui sageli suuname oma pettumused raevuks nõrgemate üle? Kas suudame säilitada objektiivsuse, kui oleme kuulda saanud valusat, kuid ausat kriitikat?
- Kui tihti oleme valmis väljuma mugavustsoonist? Siunates valitsejaid ja ettevõtjaid, unustame, et virkadel on võrdsed võimalused. Kas pole mitte laiskus see, mis laseb "mõttetarkadel" meie üle võimutseda, meie eest otsustada meie õigus ja õiglus?
