Üks augusti Kuu

Kristallsinine tekk laotus mu üle...
Musttuhat sädelevat pärli tikitud ta pinnale.
ja üks sumesuine Kuu...

Justkui Maaema naeratav Pale...
Jumalik Jume...
Kaitseloitsud huulil:.
"Uinu, mu arm..."

***

Tiibade sahinal tuleb Unelind.
kuhu me rändame, ette ei tea...
Tähena tõusen ja suitsuviiruna siuglen
Eelmiste-järgmiste poole...
Olen ÜKS...

***

Rahu - sulnis ja samas nii rahutu...
Uitav Kuu, ootel on Võlvi all.
Valvur või Valdjas?
Pigem Unehaldjas?
Silmad sulguvad.
Värav avaneb...
Head teed, sina hiline Uitaja!

***

Olen hurmatud, uimastatud, hullutatud...
Olen äratatud, raputatud, valgustatud...
Nüüd näen... Läbi uduvine...
Kuu põhjatut Pimestust...

***

Ulun, siuglen, unelen...
Kogen, Tunnetan,
Adun ja Ahhetan...
Sina, Südame Sajataja,
Sina, Armunud Salatseja,
Sina, mu Ainus...
Täitja, Täituja, Täideviija
Allun ja Alistun...
Olen Su alandlik kaaslane...
Su Armsaim, Isand Kuu...

***

Eile sündisid, Homme on pohmelus...
Raugapõlv nädala pärast.
Saabub Surm...ja peidab Sind ära.
Et võiksid sündida taas...ja paisuda
sügisõhtute sumedas öös.

Verbaalne kollaazh...

Tevasinine meri... kõhutäis kuumi kive... Lõke kahele... viigimarjad...
Lavendel, kannike,delfiinium...kullerkupp,roniroos,salvei täis õites...
Naeratus, päike, ema süli... Inglitiivad, lendav komeet, päikesetõus...

Vaikelu...Vaikus...Vaikne...Rahu...Rahulikkus...Rahunemine...
Sõbrad... Sõbralikkus...Sõprus...Iseendaga.
Taevas...Taevalikkus...Tänu...Tänulikkus...Tänu - Alati Täna.

Rohelised varjud, sammaldunud metsarada, haldjatants luuderohus...
Kandlehääl... kitarrihelid... sillerdav hääletu naer.
Peidetud aarded...Avalikustatud Annid... Kingitus...Kõrgemalt...Südamest.

Elu mõte...Mõttelend...Mõtlikkuses mõnulemine...Mõõdukus.
Elu mõte...

Kes otsib, see leiab...

Kui juba harjutama sai hakatud...

Vahel on mõttetustest rohkem abi kui tuhandest mõtteterast. 
Ehk viivad mõttetused nende mõteteni, mis koltunud kihtide alla mattunud.
Ja ootavad pääsemist... kevadesse. 
Värskusesse.

Olen kui varakevadine agulitänav.
Ruttajad jooksevad porisjalu, üle mu tolmuse keha.
Nad ei märka mahavisatud koni... 
ja kommipaberit...
ja esimesi kärbseid sellel.
Üks joobnu sülitab mu hingele.
Mitte pahapärast...
Lihtsalt harjumus.
Ja mina ootan vihma... tuult... ja prügiautot.
***

Et paberilt saaks ümber loetud.

Leidsin ühe kaustiku, 22.02.2012 kirja pandud, Valguse kaudu.
Ja leidsin piisa...sest Aeg on möödunud ja käes on Rutt.
Lugesin toona leitud lauseid ja kadestasin.
Nii väga tahaksin taas seda Aega...

Ja siis ütles Aeg...
Võta Aega, istu ja vaata enese sisse.
Kuula kuulamatut ja vaata vaatamatut...
Ja kõik tuleb taas, ülesse ülevalt...
Alla Sinu seest, sügavalt.

Ja ma istusin... ja kuulasin...
Kuid teises toas vaid tiksus seinakell.
Ja va vaatasin... ja vaatasin...
Kuid nägin vaid tuhmunud aknaid...

Ja ma ootasin... ja ootasin...
Vihm tantsis, kuid kuivalt...
Ja ma mässasin nii meeletult...
Kuid keegi ei näinud... mu sisse.
Ka ma ise.

Kes ma olin, tol korral?
Kes olen ma nüüd?
Kuhu olen end peitnud,
maailma ja enese eest?

Ja kui ma ei suudagi avada...avaneda...
Kes on see, kelle käes on võtmed?
Kes on suuteline mind lukust valla keerama?
Sest olen valmis, 
ka siis kui kõik sees keerab...
Kui sisikond karussellina tirelit teeb.

Ma olen tõesti valmis.
Valmis kui äsjasündinu...