Üks augusti Kuu

Kristallsinine tekk laotus mu üle...
Musttuhat sädelevat pärli tikitud ta pinnale.
ja üks sumesuine Kuu...

Justkui Maaema naeratav Pale...
Jumalik Jume...
Kaitseloitsud huulil:.
"Uinu, mu arm..."

***

Tiibade sahinal tuleb Unelind.
kuhu me rändame, ette ei tea...
Tähena tõusen ja suitsuviiruna siuglen
Eelmiste-järgmiste poole...
Olen ÜKS...

***

Rahu - sulnis ja samas nii rahutu...
Uitav Kuu, ootel on Võlvi all.
Valvur või Valdjas?
Pigem Unehaldjas?
Silmad sulguvad.
Värav avaneb...
Head teed, sina hiline Uitaja!

***

Olen hurmatud, uimastatud, hullutatud...
Olen äratatud, raputatud, valgustatud...
Nüüd näen... Läbi uduvine...
Kuu põhjatut Pimestust...

***

Ulun, siuglen, unelen...
Kogen, Tunnetan,
Adun ja Ahhetan...
Sina, Südame Sajataja,
Sina, Armunud Salatseja,
Sina, mu Ainus...
Täitja, Täituja, Täideviija
Allun ja Alistun...
Olen Su alandlik kaaslane...
Su Armsaim, Isand Kuu...

***

Eile sündisid, Homme on pohmelus...
Raugapõlv nädala pärast.
Saabub Surm...ja peidab Sind ära.
Et võiksid sündida taas...ja paisuda
sügisõhtute sumedas öös.

Verbaalne kollaazh...

Tevasinine meri... kõhutäis kuumi kive... Lõke kahele... viigimarjad...
Lavendel, kannike,delfiinium...kullerkupp,roniroos,salvei täis õites...
Naeratus, päike, ema süli... Inglitiivad, lendav komeet, päikesetõus...

Vaikelu...Vaikus...Vaikne...Rahu...Rahulikkus...Rahunemine...
Sõbrad... Sõbralikkus...Sõprus...Iseendaga.
Taevas...Taevalikkus...Tänu...Tänulikkus...Tänu - Alati Täna.

Rohelised varjud, sammaldunud metsarada, haldjatants luuderohus...
Kandlehääl... kitarrihelid... sillerdav hääletu naer.
Peidetud aarded...Avalikustatud Annid... Kingitus...Kõrgemalt...Südamest.

Elu mõte...Mõttelend...Mõtlikkuses mõnulemine...Mõõdukus.
Elu mõte...

Kes otsib, see leiab...

Kui juba harjutama sai hakatud...

Vahel on mõttetustest rohkem abi kui tuhandest mõtteterast. 
Ehk viivad mõttetused nende mõteteni, mis koltunud kihtide alla mattunud.
Ja ootavad pääsemist... kevadesse. 
Värskusesse.

Olen kui varakevadine agulitänav.
Ruttajad jooksevad porisjalu, üle mu tolmuse keha.
Nad ei märka mahavisatud koni... 
ja kommipaberit...
ja esimesi kärbseid sellel.
Üks joobnu sülitab mu hingele.
Mitte pahapärast...
Lihtsalt harjumus.
Ja mina ootan vihma... tuult... ja prügiautot.
***