Üks augusti Kuu

Kristallsinine tekk laotus mu üle...
Musttuhat sädelevat pärli tikitud ta pinnale.
ja üks sumesuine Kuu...

Justkui Maaema naeratav Pale...
Jumalik Jume...
Kaitseloitsud huulil:.
"Uinu, mu arm..."

***

Tiibade sahinal tuleb Unelind.
kuhu me rändame, ette ei tea...
Tähena tõusen ja suitsuviiruna siuglen
Eelmiste-järgmiste poole...
Olen ÜKS...

***

Rahu - sulnis ja samas nii rahutu...
Uitav Kuu, ootel on Võlvi all.
Valvur või Valdjas?
Pigem Unehaldjas?
Silmad sulguvad.
Värav avaneb...
Head teed, sina hiline Uitaja!

***

Olen hurmatud, uimastatud, hullutatud...
Olen äratatud, raputatud, valgustatud...
Nüüd näen... Läbi uduvine...
Kuu põhjatut Pimestust...

***

Ulun, siuglen, unelen...
Kogen, Tunnetan,
Adun ja Ahhetan...
Sina, Südame Sajataja,
Sina, Armunud Salatseja,
Sina, mu Ainus...
Täitja, Täituja, Täideviija
Allun ja Alistun...
Olen Su alandlik kaaslane...
Su Armsaim, Isand Kuu...

***

Eile sündisid, Homme on pohmelus...
Raugapõlv nädala pärast.
Saabub Surm...ja peidab Sind ära.
Et võiksid sündida taas...ja paisuda
sügisõhtute sumedas öös.

Kuu, taaskord mu aknal...

Kuu, suur ja särav, vaatas aknast sisse ja hõikas:

"Tere ööd!"

Naeratasin... ja olin ühtaegu kurb, sest üks kuu oli taas täis saanud...

```````````````````````````````````````````````````````````````````````````````````

Ilu ei sünni patta panna,

kuid kuu küpsetab kaunid kaunimaks,

lummavad lummavamaks...

Ja kütkestab...kuni seisad pealaeni ahelais...

armistunud ta armust.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kes oled, oo kaunis tundmatu?

Milline on sinu tõeline siht?

Tulen su tuppa ja vaatan sust läbi...

Näen sinu sisse ja tunnen su ära...

Kas tunned mu jahedat kutset?

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Olen kurt ja pime ja tumm...

püüan vaadata maha ja olla omas...

kuid siiski...

ta haarab mu embusse

ja kannab kaugele

horisondi piirile,

taeva servale,

kiikuma,

kui hullumeelne, kuutõbine...

haiglaselt armunud

kuu kumerusist ja nõgudest...

hetk vaikust ja kaigub üle sumeda öö...

üksiku emahundi ulg...

üksiku, kuid mitte üksildase...

sest KUU.............

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Värelev helk mu pisaras põsel,

rõõm missugune...

võbelev kiir poolavatud huulel

õnnevirvendus...

Olen omadega...

KUUS...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

vastakad mõtted, kas pole...

on tühi, on täis, on uniselt kuutõbine...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

sidrunivalgetel siredail säärtel tipivad kuldvalged päkad...

kiiri sünkjasse laotusesse,

veidi vallatu, veidi südametu,

süütult vulgaarne...

kuulaps on taas tulnud maailma hullutama...

ja kleit on taaskord nurjatult napp...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Illuminaator käristab augu

mustendavasse seina,

kuumehike tahab välja vaadata...

kuid väljas on oi oi kui pime...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Sina oled seal...seal, kus sind ei ole...

Mina olen siin... ja olengi siin...

Kuid mõtteis olen su juures,

seal, kus sind ei ole...

on vaid meelepett,

ja kujutlus Kuust...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu naelutas mind silmipidi...

ja valu ei tundnud...

sest arm oli sügavam...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Tants,

hullumeelne ja kihutav,

kahanev ja paisutav,

kord nii, kord naa.

kuni kõik saab otsa ja

luuakse uus...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu, see on Vana Rahu Ise...

`´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Pilvine mees vaatas mu peale ja kuusilm naeratas...

Kuid kõhe oli mu süda...

Sest see mees oli tuhm ja võõrapärane...

kahkjas sära oli silmis...

kui kutsus mind endaga.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Koputan su aknale,

ava ja võta kinni mu surmkülmast käest...

Hirm valdab vaid häbelikke...

Kuid sind tunnen läbi ja lõhki.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu tegi kase latva pesa,

viimsetes lehtedes kattis end.

Külm... nii külm oli...

Sest Täht oli lennanud ära

sumedas augustiöös.

Ja Päike...magas jälle kõik maha...

´´´´´´´´´´´´

Kuu loomine 19.07.2012

Armastuses ja Õnnistuses ma tulen,
täidan kolded tulega, pajad roogadega,
õnnistan kodasid ja emaüsasid.
Saagu maailm külluslik ja mitmekesine.

*****************************

Valendav helk kuu juustes,
saadab kihara kingule,
katma vaeslapse kurbust.
Kata end, kullake,
uus hommik on saabunud, uus tuul toob pisaratele rõõmu.
Õnnista päeva!

*****************************

Saladus - suur saladus.
Mitte keegi ei tea,
mitte keegi ei näe.
On vaid punetav taevas
ja esimesed soojad kiired.
Ja üle metsa laotub tuulte sosin.
Ta ärkas!
Ta ärkas!
Tõuseb noor ja pakatav päev,
rinnad rõõmust rõõsad.
Ja laotab oma süütuse laiali.
Kõik saavad osa
ja kõik täituvad tänulikkusest.
Loodus on õiglane armastaja.
Päike on truu kaaslane.

*****************************

Imeline Ime,
kollase kaasa kahvatu mõrsja.
Sündis täna, ei nutnudki,
naeratas...
Ja rõõmustas taevas.
Lapsuke ikka toob rõõmu.
Kasva tütreke,
kasva kosmose rõõmuks
ja rahva hullutamiseks.
Õpi tantsima kuutõbiste tantsu
ja keerlema ümaral puusal.
Kuni kaob sinu pruntsus
ja sinust saab killuke lootust.

*****************************

PALVE
Soojendagu küünlaleegina kuu minu südant.
Andku see jõudu ja lootust
edasi astuda hulkuri teel.
Saatku valgust pimedatesse murekoobastesse
ja täitku need hommikuga.
Tundku mu keskkoht uut tulva,
vabastagu see...
Sündigu loovus,
sündigu eneseteostus suurimal moel.

*****************************

Täiskasvanud laps,
silmaklapid põskedel,
ootab käske kogukonnalt.
Enesel pisaarad kurgust valgumas
kopsude poole.
Viska need valjad
ja ratsuta
koidutähele.
Vaid nii võidad iseka hiiglase,
vaid nii päästad hinge helinad.

******************************


KODUIGATSUS


SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS...
S...O...S...
S...O...S...
S...O...S...
SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS...
Palun sind, suur Kotkas,
näita mulle teed valguse suunas!
Täna, homme, ülehomme,
ka nädala pärast
ja eriti sügispimeduses
ja talvekülmas.
Olen su laps,
deliiriumist ärkamas,
apaatiast tõusmas.
valmis pöörduma koju.
SIIRIUS; SIIRIUS; SIIRIUS;
SIIRIUS; SIIRIUS...

Monoloog ja meditatsioon Kuule 19.07.2012

Armas Kuu!

Tänan Sind õpetuste ja manitsuste eest!
Tänan Sind unistuste ja unelmate eest!
Tänasest päevast alates:
ma ei muretse, vaid lähen Kuu taktis.
võtan Tänus ja Õnnistuses vastu selle, mis mu hingele armas.
seisan enese eest ja võitlen unistuste eest, kui see vajalikuks osutub.

Olen olnud isekas ja seepärast ei teadnud, mis on mu tõeline kutse.
Ei tea veelgi, kuid õpin tundma ja leian selle tõelise kutse eneses ja enese üle.
Olen valmis vastu võtma tõelise kutsumuse.
Mul on õnnistatud eneseteostus, mis täidab mu elu külluse ja rõõmuga.

Tulgu tõeline elu kutse ja toogu tuult tiibadesse.
Ma olen valmis!
Hoian käes küllusesarve, millest voolab mulle, mu perele ja kõigile teistelegi.
Olen Fortuuna - õnnehaldjas, küllusejumalanna.
Mu leib toidab mind ja on alati värske.

AU LOOJALE!

Täiskuu lävel

Muusika on nagu meele keel. Sa kuulad seda ja mõistad... Ilma sõnu õppimata.
Meelega, lausa hea meelega... kuuenda meelega.
Ja sukeldud meloodiasse, rütmidesse, südamest otse muusika südamesse.
Uppumisohtu ei ole, sest lained kannavad...
on vaid oht jalad maast lahti lükata... minna minevikku-tulevikku-olevasse-eikuhugi...

Lendan minagi täna, kuu on mu saatjaks.
Tähtede poole, muusika saatel.
Olgu noodid mu vardjaks sel teel.
Olgu rütmid mu teenijaiks...
Ja meloodia lendavaks vaibaks, millega pehmelt maanduda....

Kui jõuangi tagasi... Ehk on hetk edasi...
Patused minutid läinud kõige liha teed...
Jätnud sekundid iharalt ootama.

Kuid lennakem, õeksed kuukiired...

06.05.2012 täiskuu lähemal kui arvata oskan

06.05.2012 varahommikul

Õhkõrnad udupilved lendlevad taevavõlvil.
Uus päevasära on ööst saabunud.
Hommikused uudised suleliste sulest ja
toimetused võivad alata.
Kuldkollase lillena liugleb päikene üle lava,
on tulnud tema rambivalguse aeg.
Kuu ülesandeks on särada neile,
kel unetus või rahu segavad mõtted.
Kuu lohutus ja targad nõuanded,
salapärane helk taandumas hommikuks.

Kuhu kadus Kuu? Kuhu viib tema tee?
Kummituslik olevus, taevaste vägede vallutaja.
Kelle käed on valmistanud selle imetabase kera?
Kelle masinad on lennutanud selle laotusesse kõlkuma?

See on saladus. Suurim saladus, millest vara kõneleda.
Kuid tuleb aeg, mil inimkond mõistab.
Et kõik ei ole sugugi nii nagu paistab.
On uurimata aluseid ja vaagimata väärtusi.
Esivanemaid selle eest tänada tuleb.
Suured tardag, kes hoiavad ühena pärlikeed.
Nemad teavad, kuid vaikivad.
Andnud vande, nad kannatlikkusest pakatades
ootavad inimese avanemist.

Kuid inimesel ei ole kuhugi kiiret.
Kui muidu ruttav ja tormi jooksev,
hoiab ta Vaimu vaka all ja ei püüagi
avastada oma tõelisi vägesid.
Neid, mis kogus kord kuldsetel aegadel,
kui inimkond oli veel looduse kroon,
maakera tõeline valitseja.

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Vajad armastust, leia see endas, kui oled ärganud tunnetes
maailma ja enese poole.
Vajad lohutust, lohuta linde,
kui sügise hallad on näpistamas nende rinda.
Vajad ilu, jälgi talve,
mil kõik loodu on justkui varjusurmas,
vaikuses ja hääletuses, ootel uut äratust.
Vajad võlu (maagiat), jälgi kevadet,
looduse tärkamist ja mulla võrsumist.
Vajad sõpra, vaata taevasse,
sest tähed on lähemal, kui arvata oskad.
Vajad rahu, sule kõrvad, suu ja silmad, mõistuse kaine hääl,
ava süda ja meeled ja tervita olevikku.

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

(Inglikivi jutustab)
Väike kivi, kare ja liivane.
Peidab endasse õrna tuule,
inglihäältena paitava õhu.
Vasakus käes vastu võtta
uue lootuse sõnumid.
Ärka, ärka, ärka!
Kaob koorik, igav ja üksluine
ja avaneb tuum, kui sillerdav pähkel.
Tuues endaga suitsuklaasina kumavat valgust.

''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Nii tühi on pea, justkui oleks öine kuu selle puhtaks uhtunud.
Tühi ja tühje mõtteid täis.
Vaist on lahkunud koos hommikuga ja kuuga.
Täna öösel on toimunud külastus.
Külastus, mida ei mäleta reaalsuses.
Ja kui püüan mälestust taastada, tuleb segaja ja segab kõik laiali.
Ju siis vara veel...

AU LOOJALE JA TÄNU INGLITELE!

Suure Reede mõtisklused

Allikast tulevad meie ideed (eelmõtted), Allikas ise suunab need meieni.
Oleme Allikaga seotud ja meie ülesanded siin elus lähtuvad Allikast.
Iga kogemust, mida kogeme, kogeb ka Allikas.
Iga valu kajastub ka Allikas.
Kõik viha, vaen ja vaenulikkus lööb raske hoobina neid, kes puhkavad Allikal.
Iga mõtet siin elus mõeldes, võtame vastutuse nende eest, kes meist Allikale jäid ja kes peale meie lahkumist sinna naasesid.
Nende kogemuses on ka meie kogemus.
Nagu veri voolab kehas üks, oleme ka meie vaimuna hingede läbi seotud.
Seega, iga vaenulik mõte võib saada valuteoks teispool maakera, teisel olemisel.
Oleme kõik vastutavad maailma toimuvate kurbade sündmuste eest.
See vastutus on kollektiivne ja seda ei saa laotada indiviidi õlgadele.
Seepärast jälgigem omi mõtteid!
Eriti mõtteid, sest enne tegutsemist oleme lendu lasknud tuhandeid, kui mitte miljoneid mõtteid.
Kui meie oleme tasakaalukas ja laseme mõttel langeda, on see siiski lendu läinud ja keegi teine võib selle kinni püüda.
Meie vaenulik mõte võib kahjustada kedagi kusagil kaugel ja soodustada kellegi piinade suurenemist.
Seepärast, kallim, tasub mõista, kui oluline on mõtete selgus ja puhtus.
Mida lähedasem on inimene, kellest mõtled, seda tugevam on tunne (emotsioon).

Tunne on nagu vibunöör, kus meie oleme vibud, tunded pingutatud nöör ja mõte nool.
Kui mõte on positiivne, siis on see nagu sületäis lilli, mis tabab sihtmärki.
Kui mõte on negatiivne ja tiivustatud negatiivsetest tunnetest, siis on see kui vesinikupomm,
mis tabab sihtmärki, kuid hävitab ka küla, linnad ja riigi, rääkimata loomulikust, tasakaalukast keskkonnast, kuhu see suundub.

Inimesel on vajalik mõista oma mõtete Väge.
Vanasti seda mõisteti, nüüd on sageli mõttetusi mõtete asemel.
See risustab tasakaalu ja külvab segadust.
Hoikem mõtted puhtad!
Ja õnnistagem kõiki enese ümber!
Kõige enam lähedasi, sest siis positiivsed emotsioonid tekitavad tuumapommile sarnaneva positiivses mõttes reaktsiooni.
Ja see võib muuta palju maailma kulgemise loos.

Üks tõeliselt puhas ja positiivne inimene on tuhandeid kordi võimsam kui kümme negatiivset.
Sest negatiivsus muudab inimese jõuetuks, ka vihas.
Kuid rõõm pakub tuge ja äratab Väe.
See, kes mõistab Rõõmu Väge ja Õnnistuse Jõudu, on õnnesärgis sündinud.
Teda katab otsekui soomusrüü, mis kaitseb ja aitab edasi liikuda, kõrgemale, tähtede poole.

Vaata, kui palju kiirgad sina, inimene, Rahu ja Õnnistust!
Nii sama palju oled sa maailmavardja.
Kristuse sarnaselt sädeled üle inimkonna ja oled võimeline Kristuse tegudeks, Kristuse abiga.

Kuulata Vaikust ja veendu, et tegemist on õndsa Vaikusega Rahus ja Vaikelus, kus puudub ähvardav "enne tormi" vaikne hetk.

Armastus saadku meid kõiki täna ja homme ja iga päev!
Aamen.
Au Loojale!

13. reede

Tänane päev tekitab ebausklikes küsimusi. Mõnede jaoks on see õnnetu, mõnede jaoks õnnelik.
Reede on nagu reede ikka. Miks see 13 siis midagi muudab?
Miks siis on nii, et sellest päevast on tehtud üks õnnetusehunnik?

Uurisin selleks tarbeks Pentti Lempiäinen´i raamatut "Arvude sümboolika":

Arvu 13 kohta kirjutab Lempiäinen järgnevat:

ÕNNETUSE ARV

Mitmetes peenemateski hotellides pole olemas tuba number kolmteist, neis aga, kus on, jääb see sageli tühjaks. Ka korruseid võib hotellis kas või kolmkümmend olla, kolmeteistkümnes aga puudub seal sootuks. Abielude sõlmimist on kolmeteistkümnendal kuupäeval peljatud...

 ... Põllutööde alustamise eest kuu kolmeteistkümnendal päeval hoiatas juba kreeklane Hesiodos (600. või 700.a. e.Kr.) Babüloonlaste liigaastas oli kolmeteistkümnes lisakuu, mille tähemärgiks oli ebaõnne kaaren.

Muinaskreeklased ei võinud tulevikku ennustades kolmeteistkümnele komistada. See tähendas hävingut, ebaõnne, isegi surma. Surmaga on seda arvu ka teistes traditsioonides seostatud. Antiikajal arvati nii Kreekas kui ka Lähis-Idas, et viljakuse jumal ning kuningas surevad lunaarkuu kolmeteistkümnendal kuul, sageli veel ka kolmeteistkümnendal päeval. Nii heitis ka kreeklaste mütoloogia kangelane, kuningas Agamemnon hinge meie jaanuarile vastava kuu kolmeteistkümnendal päeval. Kreekas oli kombeks laulda kurvastuslaulu siis, kui inimese surmast oli möödunud kolmeteist päeva. Kuningatütar Hippodameia isa olevat surmanud kolmteist kosilast, enne kui Tantalose poeg Pelops neiu enesele naiseks sai.

Germaani mütoloogia kõneleb, et kui Loki tappis puuvõõriku oksaga ühe aasidest (teat. jumalatest), Balderi, oli tunnistajaks kolmteist hinge. Kui nõiad kogunevad sabatit veetma, on kolmeteistkümnendana liitunud nende kaheteistkümneliikmelise perega saatan. Selle järgi tunneb ka kabala kolmeteistkümmet kurja vaimu, mustas maagias aga hüütakse abiks kolmeteistkümmet deemonit. Ka Soome kõnekäändudes nimetatakse kolmeteistkümmet kuradi tosinaks. Kolmeteistkümnest kui saatana arvust paneb mõtlema ka asjaolu, et seda on ennustajate arvuks peetud, selgeltnägijaid arvatakse aga ülepea tumedate jõududega ühenduses olevat.

Miks siis kolmeteistkümmet õnnetuse arvuks peetakse?

Küllap seepärast, et kolmteist on ühe numbri võrra täiuslikust kaheteistkümnest suurem. Vähemasti Babüloonias sai kolmeteistkümnest hävitamist väljendava kurjusemaailma arv sellepärast, et see järgnes kaheteistkümnele.

Üks jumalatest oli Kuu, mida peeti naiselikuks, seega ka halvaendeliseks.

Lunaaraastas oli kolmteist kuud ning päikeseaastas kaksteist.

Arvamused kolmeteistkümnest kui ebaõnne arvust pole sugugi mitte kristlikud. Seda kujutlust on aga kinnitanud asjaolu, et Johannese ilmutusraamatu kolmeteistkümnes peatükk kõneleb antikristusest ja deemonlikust metsalisest, keda maailm hakkas kummardama. Peale selle tuleb meeles pidada, et Jeesuse viimasel õhtusöögil oli ligi kolmteist meest (Jeesus ning kaksteist jüngrit), kellest lahkus esimesena äraandja Juudas. Nii sai kolmeteistkümnest petlikkuse, kavaluse ning truudusetuse number...

KOLMTEIST VÕIB KA ÕNNE TUUA 

Mõnede rahvaste asjaarvamise aluseks olnud lunaaraasta sisaldas kolmteist kuud ning erines kaheteistkümnekuusest päikeseaastast. Nii oli varem ja iisraellastel. Nende jaoks omandasid erilise tähenduse kolmeteistkümnes kuu ning päev, mis sisaldas nii häid kui ka halbu võimalusi, see oli samaaegselt nii positiivne kui ka negatiivne. Euroopas järgisid kolmeteistkümnekuulist aastaringi teiste hulgas ka keldid.

Kolmteist pole aga sugugi mitte alati pahaendeline olnud. Sellele on omistatud ka sootuks vastupidist tähendust. Mõned, kes on sündinud kolmeteistkümnendal kuupäeval, peavad end eriti õnnelikuks, toda numbrit sisaldavaid esemeid on aga kui õnnetoovaid talismane müüdud. Põhja-Saksamaal näiteks on peetud abiellumist kolmeteistkümnendal kuupäeval eriti heaendeliseks...

...Hilisjudaismis suhtuti vähemasti Jeesuse aegadel kolmeteistkümnesse kui õnnenumbrisse. Jeruusalemma templis oli naiste eesõues kolmteist almuste andmise kohta ning kolmteist lauda. Talmud sidus selle arvu messiase ennustusega: Iisraeli maa jagatakse kolmeteistkümneks osaks, millest kolmeteistkümnes on messiase päralt. Ka keskaegses kabalas oli kolmteist hea arv.

Samadel lainepikkustel oli ka bütsantsi kultuur, kus kolmeteistkümnega kujutati Kristust ning tema kahteteistkümmet jüngrit. Etioopias on ühe kiriku põhi jagatud kolmeteistkümneks osaks. Tolle arvu hindamist näitab ka see, et ida kirikuaastas on kolmteist tähtsamat pidustust. Kreeka ortodoksel kirikul on kaksteist piiskoppi ning nende ülemana (kolmeteistkümnendana) Ateena peapiiskop.

Läänes jagasid Gregorius Suur (surn.604) ning inglise teoloog Honorius (surn. 1156) kolmeteistkümne arvudeks 10+3, mis tähendas kümmet käsku ning Jumala kolmainsust.

Selle põhjal rõhutas Honorius, et kristluse juurde kuuluvad usk kolmainsusesse ning tegutsemine kümne käsu järgi. Kõigele lisaks tuletas ta meelde, et kolm Idamaa tarka tulid Jeesuse sõime juurde lapsukese sünni kolmeteistkümnendal päeval (rootsi keeles nimetataksegi kolmekuningapäeva trettodagen ehk kolmeteistkümnes kuupäev).

Pauluse 13:13 "Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus"

...

Juba Pythagoras õpetas, et paaritud arvud on pühad ning toovad õnne, paarisarvud pole aga sugugi sedavõrd väärtuslikud. Aluseks on tollele arvamusele ilmselt see, et paarituid peeti mehelikeks ning paarisarve naiselikeks, loomulikult said viimased siis ka kahjuliku maigu. Naine on ju ikka see kurja juur.

Gnostitsismis lisas kolmeteistkümnele väärtust see, et ühendust ning armastust märkivates heebreakeelsetes sõnades on kolmteist tähte.

Ameerika indiaanlased pole kolmeteistkümmet peljanud, see oli neile taeva ning jumalate püha arv, mis tähendas ka ennustustes head. Küllap tugineb see neilgi unustussejäänud lunaaraastale, kus kolmeteistkümnendat kuud peeti tähelepanuväärseks.

Juudi patriarhide lugudes tuntakse Jaakobit ning tema kahteteistkümmet poega, uues testamendis Jeesust ja tema kahteteistkümmet jüngrit. Kreekas kõneldi Odysseusest ning tema kaheteistkümnest kaaslasest, Roomas moodustasid rühma Romulus ning kaksteist karjast. Germaanlased tundsid Balderit ning kahteteistkümmet kohtunikku, anglosaksid kuningas Arthurit ning tema kahteteistkümmet ümarlauarüütlit, prantslased Rolandit ning kahteteistkümmet aadlikku.

Selline siis seekord.
Materjal Pentti Lempiäinen "Arvude sümboolika" 1996 (SINISUKK)





..

Ta ilmub täiskuuööl... ämblikuna...

Ma ei tea, kes ta on... Ta räägib võõrkeelt.
Kuid tavaliselt ilmub Tundmatu soojadel augusti täiskuuöödel.
Seekord otsustas millegipärast tulla keset lumist märtsikuud, kui täiskuu udusest taevalaotusest vaid virvendusena alla paistab.
Juba esmaspäeval oli märgata Tema kohalolu, kui kellegi mitmejalgne vari piilus õhtuti elutoa nurgatagustest. Teisipäeva õhtul sibas koletu ämblik üle põranda, vaatas korraks mu poole ja vudis siis edasi. Teab ju küll, et ma kardan neid ilusaid-hirmsaid olevusi.
Eile tuli ta tagasi... Jooksis üle kollase vaiba ja oli otsustanud mulle otse sülle joosta.
Oma suures hirmus puhusin ma Tema poole. Ähvardades nagu nurka aetud kasslane. Sellest piisas - järgmisel hetkel oli ta voodi all ja veel järgmisel jõllitas mind seinalt.

Võitlesin foobiatega ja vaatasin Talle otsa. Midagi olulist oli Tal mulle edasi anda. Kuid ma ei mõistnud Tema keelt. Ei oska ma kahjuks ei telepaatiat ega arachneat... Kahjuks...
Ma võiksin kergendada Tema koormat ja lasta Tal minna.
Loobus, mõistis vist, et pole mõtet kurdile laulda. Lahkus nördinult laeprakku ja jäi sinna laagrisse. Vaatasin korduvalt hämarusse ja lootsin, et "kole loom" tuleb tagasi.
Esimest korda elus ootasin ämblikku... Seda suurimat luupainajat, minu jaoks...
Kuni uinusin.

Hommikul oli ta tagasi. Mind pandi taas proovile.
"Ma kardan", ütles laps. "Kas löön ta maha?" küsis mees.
"Ei, lase Tal minna!"
Ma peaaegu karjusin.

Ma ei tea, mida Ta tahab mulle öelda. Mul ei ole sõnaraamatut ega koode, et seda mõistatust lahendada. Loodan ainult, et Ta ei lahku tühjalt... Ja ei saa viga.
Et ühel hetkel suudan ma Temaga suhelda.
Vanarahvas teadis rääkida, et ämblikud toovad teateid teispoolsusest. Ja veel ütleb vanarahvas, et kullerid, kes halbu sõnumeid toovad, lüüakse alati maha.
Olgu see sõnum siis hea.

Palavik?

Laupäeva öösel nägin mingit kuju. Ma ei tea, oli see ilmsi või unes...
Ta oli nagu hologramm, läbipaistev...
ta tuli mu juurde ja võttis kinni mu vasakust käest. põlesin, jube valu läbis mu käsivart.
See nagu voolas mööda mu veresooni. Oma ilmatu sügavate ja suurte silmadega vaatas ta minu sisse...
Ta võttis kinni mu paremast käest ja ma põlesin üleni.
Karjusin, kuid keegi ei kuulnud...
Ta pani oma kolmanda käe mu huultele ja ma ei saanud hingata...
Sel hetkel ärkas mees ja köhis, köhis südamest...
Laps puhkes nutma ja kuju kadus...

Oli see palavik?