06.05.2012 täiskuu lähemal kui arvata oskan

06.05.2012 varahommikul

Õhkõrnad udupilved lendlevad taevavõlvil.
Uus päevasära on ööst saabunud.
Hommikused uudised suleliste sulest ja
toimetused võivad alata.
Kuldkollase lillena liugleb päikene üle lava,
on tulnud tema rambivalguse aeg.
Kuu ülesandeks on särada neile,
kel unetus või rahu segavad mõtted.
Kuu lohutus ja targad nõuanded,
salapärane helk taandumas hommikuks.

Kuhu kadus Kuu? Kuhu viib tema tee?
Kummituslik olevus, taevaste vägede vallutaja.
Kelle käed on valmistanud selle imetabase kera?
Kelle masinad on lennutanud selle laotusesse kõlkuma?

See on saladus. Suurim saladus, millest vara kõneleda.
Kuid tuleb aeg, mil inimkond mõistab.
Et kõik ei ole sugugi nii nagu paistab.
On uurimata aluseid ja vaagimata väärtusi.
Esivanemaid selle eest tänada tuleb.
Suured tardag, kes hoiavad ühena pärlikeed.
Nemad teavad, kuid vaikivad.
Andnud vande, nad kannatlikkusest pakatades
ootavad inimese avanemist.

Kuid inimesel ei ole kuhugi kiiret.
Kui muidu ruttav ja tormi jooksev,
hoiab ta Vaimu vaka all ja ei püüagi
avastada oma tõelisi vägesid.
Neid, mis kogus kord kuldsetel aegadel,
kui inimkond oli veel looduse kroon,
maakera tõeline valitseja.

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Vajad armastust, leia see endas, kui oled ärganud tunnetes
maailma ja enese poole.
Vajad lohutust, lohuta linde,
kui sügise hallad on näpistamas nende rinda.
Vajad ilu, jälgi talve,
mil kõik loodu on justkui varjusurmas,
vaikuses ja hääletuses, ootel uut äratust.
Vajad võlu (maagiat), jälgi kevadet,
looduse tärkamist ja mulla võrsumist.
Vajad sõpra, vaata taevasse,
sest tähed on lähemal, kui arvata oskad.
Vajad rahu, sule kõrvad, suu ja silmad, mõistuse kaine hääl,
ava süda ja meeled ja tervita olevikku.

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

(Inglikivi jutustab)
Väike kivi, kare ja liivane.
Peidab endasse õrna tuule,
inglihäältena paitava õhu.
Vasakus käes vastu võtta
uue lootuse sõnumid.
Ärka, ärka, ärka!
Kaob koorik, igav ja üksluine
ja avaneb tuum, kui sillerdav pähkel.
Tuues endaga suitsuklaasina kumavat valgust.

''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Nii tühi on pea, justkui oleks öine kuu selle puhtaks uhtunud.
Tühi ja tühje mõtteid täis.
Vaist on lahkunud koos hommikuga ja kuuga.
Täna öösel on toimunud külastus.
Külastus, mida ei mäleta reaalsuses.
Ja kui püüan mälestust taastada, tuleb segaja ja segab kõik laiali.
Ju siis vara veel...

AU LOOJALE JA TÄNU INGLITELE!