Ma ei tea, kes ta on... Ta räägib võõrkeelt.
Kuid tavaliselt ilmub Tundmatu soojadel augusti täiskuuöödel.
Seekord otsustas millegipärast tulla keset lumist märtsikuud, kui täiskuu udusest taevalaotusest vaid virvendusena alla paistab.
Juba esmaspäeval oli märgata Tema kohalolu, kui kellegi mitmejalgne vari piilus õhtuti elutoa nurgatagustest. Teisipäeva õhtul sibas koletu ämblik üle põranda, vaatas korraks mu poole ja vudis siis edasi. Teab ju küll, et ma kardan neid ilusaid-hirmsaid olevusi.
Eile tuli ta tagasi... Jooksis üle kollase vaiba ja oli otsustanud mulle otse sülle joosta.
Oma suures hirmus puhusin ma Tema poole. Ähvardades nagu nurka aetud kasslane. Sellest piisas - järgmisel hetkel oli ta voodi all ja veel järgmisel jõllitas mind seinalt.
Võitlesin foobiatega ja vaatasin Talle otsa. Midagi olulist oli Tal mulle edasi anda. Kuid ma ei mõistnud Tema keelt. Ei oska ma kahjuks ei telepaatiat ega arachneat... Kahjuks...
Ma võiksin kergendada Tema koormat ja lasta Tal minna.
Loobus, mõistis vist, et pole mõtet kurdile laulda. Lahkus nördinult laeprakku ja jäi sinna laagrisse. Vaatasin korduvalt hämarusse ja lootsin, et "kole loom" tuleb tagasi.
Esimest korda elus ootasin ämblikku... Seda suurimat luupainajat, minu jaoks...
Kuni uinusin.
Hommikul oli ta tagasi. Mind pandi taas proovile.
"Ma kardan", ütles laps. "Kas löön ta maha?" küsis mees.
"Ei, lase Tal minna!"
Ma peaaegu karjusin.
Ma ei tea, mida Ta tahab mulle öelda. Mul ei ole sõnaraamatut ega koode, et seda mõistatust lahendada. Loodan ainult, et Ta ei lahku tühjalt... Ja ei saa viga.
Et ühel hetkel suudan ma Temaga suhelda.
Vanarahvas teadis rääkida, et ämblikud toovad teateid teispoolsusest. Ja veel ütleb vanarahvas, et kullerid, kes halbu sõnumeid toovad, lüüakse alati maha.
Olgu see sõnum siis hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan tagasiside eest!