Kahe maailma vahel

“Piim, sai, leib, juust, või, õli ja tuhksuhkur. Nüüd veel roheline tee ja siis ruttu koju.” Ta pani nimekirja tagataskusse ning läks siis teeriiuli juurde. Leidnud selle, mida otsis, ja heitnud selle hooletult ostukorvi, seadis Ta sammud kassasse. Kassajärjekorras seistes kuulis Ta peas häält, mis ütles, et see jääb tema viimaseks poeskäiguks. Ta ignoreeris seda ning maksis oma ostu eest.

Pärast maksmist läks Ta uksest välja, ostetud kraam parema käe otsas kilekotis, ning nägi poe ukse ees kerjust, kes oli omale kaabu jalgade ette asetanud, et heatahtlikud möödujad paar kopikat sisse võiks visata. Kerjusest mööda minnes tuli Tal tahtmine vaesele sandile natuke raha anda, aga rahakotti avades leidis Ta sealt eest vaid 500-kroonise. Ta võttis selle välja, vaatas seda natuke aega ning viskas selle siis maas lebavasse kaabusse. See tuli Talle endalegi üllatusena, aga täna oli Tal tunne, et see on viimane kord, kui Ta abivajajat aidata saab. Siis läks Ta oma autosse ning sõitis minema. Raadiost tuli hea laul ning Ta hakkas kaasa laulma, aina kõvemini ja hullemini.

Ja siis jäi Ta vait. Vaikisid ka raadio ning automootor. Autot polnudki enam. Samuti polnud enam ristmikku, valgusfoori ega ka veoautot, mis hetk tagasi oli pisikesele autole külje pealt sisse sõitnud. Oli vaid valgus, silmipimestav valgus. Lõpuks harjusid silmad valgusega ning Ta nägi, et oli ühes suures jaamahoones.
Inimesi oli ootesaalis palju. Mõned neist istusid, mõned rääkisid klienditeenindajaga ning mõned läksid rongile. Kõigil olid seljas valged kitlid ning kaela ümber keed. Nende keede otsas olid ripatsid, mis aeg-ajalt helkima hakkasid. Kui see juhtus, siis läksid kee omanikud rongile. Seda juhtus üsna tihti, et keegi astus rongile, endal kee kaelas helendamas, kuid siiski ei jäänud ootesaal tühjemaks. Tundus, et rahvast tuli aina rohkem ja rohkem juurde.
Ta läks infoleti äärde. “Kus ma olen?” küsis Ta. “Sa oled kahe maailma vahel,” ütles teenindaja sellise häälega nagu oleks see maailma kõige elementaarsem asi. Tundus küll natuke harjumatu, et täiesti võõras inimene Teda sinatas, aga see ei olnud häiriv. Vastupidi - see lausa meeldis Talle. Siis vajus Ta mõttesse. Natukese aja pärast küsis Ta: “Millal minul rongi peale tuleb minna?” Teenindaja vaatas Teda ning naeratas. “Sina,” ütles ta, “lähed siis, kui on aeg.” See vastus meeldis Talle. Samuti meeldis Talle ka teenindaja – tal olid ilusad helerohelised silmad ning oranžikas-pruunid tedretähnid, mis katsid naise pisikest nöbinina ja roosasid põski. Eriti ilusad tundusid naise süsimustad juuksed, mis päikesevalguse käes isegi natuke sinakad paistsid.

Äkki hakkas Tal halb. Rinnas hakkas pistma ning pea hakkas valutama. Siis kadus kõik ära ning jaamahoone haihtus pimedusse. Ta pani silmad kinni, sest valu oli väljakannatamatu. Silmi uuesti lahti tehes leidis Ta end haiglapalatist. Tema ümber oli palju inimesi ning nad kõik vaatasid Teda. Ta lamas voodis ning oli tilgutite all.
“Mis juhtus?” küsis Ta segaduses, “ning miks ma siin olen?” Nad kõik vaatasid Talle otsa ning ema ütles siis:” Sul oli väga ränk autoavarii.” Rohkem ei öelnud keegi midagi. Nad vaid seisid ning vaatasid. Siis tuli arst ning ütles, et külastusaeg on läbi. “Pealegi vajab ta puhkust ja rahu,” ütles ta Talle otsa vaadates. Kõik jätsid hüvasti ning lahkusid. Ta oli isegi rõõmus, et nad ära läksid, sest Ta tundis end tõepoolest väsinult ning jäi peaaegu koheselt magama.
Öösel ärkas Ta selle peale üles, et tundis, kuidas keegi Teda jälgib. Ta tegi silmad lahti ning nägi enda eest valges kitlis naist. See naine tundus väga tuttav – need silmad, tedretähnid, see pisike nöbinina... Ning need juuksed! Naine kummardas Tema kohale ning ütles: “Sinu aeg ei tule veel niipea.” Siis polnud palatis enam kedagi. Olid vaid Tema ning kellegi toodud karumõmm kirjaga “SAA TERVEKS!” Ta mõtles natuke ning ütles siis iseendale: “Seekord jäin ma rongist maha.” Siis jäi Ta magama.

Laura- Angela Timberg,
9.A
12.03.2009
(avaldatud autori loal)