Üks mõte vaevab mind juba mitmendat päeva...
Vastlapäevast, kui mitte enne. Eriti nüüd, kus tuhkapäev on seljataga ja suur paastuaeg alanud.
Paast - mis see siis on?
Otsisin Eestis tegutsevate religioossete liikumiste kodulehtedelt, mida nende jaoks paast tähendab. Leidsin sellised tinglaused:
Külmkapi kallal käin vähem aga see on tingitud pigem pinevast majanduslikust olukorrast. Ja ilusast käntsakast praest ei ütleks kohe kuidagi ära.
Ilmad on viimastel nädalatel näidanud, et suur kevad ei ole kaugel. Linnud on juba oma asendi sisse võtnud ja rõkkavad laulda, lillepotid aknalaual ja kapiserval lausa janunevad väetise ja hellituste järele. Loodus hüüab igal sammul: "Ma olen viljakas, tule ja võta mind!"
Mis ma siis teha saan, kui minagi loodusega kaasa lähen... Kevad on südames ja armastus hinges.
"Teinepoolgi" on kuidagi viimaste nädalatega järjest nägusamaks ja ahvatlevamaks muutunud. Unenäod on ilusaid tundeid täis ja keha rõõmustab, puhkeb õide.
Ja ma olen õnnelik selle kõige üle... siis miks peaksin kõike maha suruma, teesklema õnnetut ja tõsist ning kahetsema oma mõtteid ja hõljumist.
Ma ei leia endal süüd, sest südames tunnen Looja paitusi. Astun õiget teed - Armastuse teed.
Sel ajal kui ümberringi ainult patukahetsust ja hala kuulda on. Inimesed on niigi õnnetud ja on oma karistuse suure laristamise eest kätte saanud.
Tahtsin jultunult vaielda ja vastandada ennast kõigele sellele tõsisele ja askeetlikule. Mul ei ole midagi meeleparanduse vastu, kuid kevade tulek tundub lihtsalt kõige ebasobivam aeg selleks.
Olen looduselaps ja minu hing on loodusega üks. Ja olles "püha vaimu tempel" tunnen ma südant kurvastades suuremaid süümepiinu. Sest kurvastan loodut, sellega aga Loojat. Ja ta on minu Sõber, Suurim, kes mul on. Olen isekas, kuid ainult Looja pärast...
Mul on hea meel, et otsisin välja need mõtted. Leidsin sealt ka seda, mida lootsin leida.
Viimane pool aastat kui mitte rohkem on olnud minu jaoks pikk "paast". Kuid mitte lihasuretav ja pattukahetsev, meeleparanduslik...
Vaid positiivsusele suunatud, maailmaparanduslik, helde ja heatahtlik.
Sooviga areneda igal hetkel, igal silmapilgul järjest parema kvaliteedi suunas- ideaali poole.
Olgu selle kujundlik olemus, mis iganes - Kristus või mõne muu religiooni, kultuuri, filosoofia ideaal.
Kui paast on enese ja loodusega harmoonias olev, ennast ja kaaslasi väärtustav olemine, käitumine ja mõtlemine, on see tegelikult loomulik eluviis.
Seda peaks aga praktiseerima päevast päeva, aastast aastasse, kogu oma siinoldud aja vältel.
Analüüsin oma käitumist, oma mõtteid ja ütlemisi ja püüan mitte kellelegi, seal hulgas ka endale ja Loojale haiget teha.
Selle üle arutlen ja mõtisklen järgmised 38 päeva.
Ja palun siiralt vabandust, kui kellelegi selle kõigega valu valmistan.
Vastlapäevast, kui mitte enne. Eriti nüüd, kus tuhkapäev on seljataga ja suur paastuaeg alanud.
Paast - mis see siis on?
Otsisin Eestis tegutsevate religioossete liikumiste kodulehtedelt, mida nende jaoks paast tähendab. Leidsin sellised tinglaused:
- Paastumine on islami seadus, mis seisab kõrvuti palve, almuse ja palverännakuga. Paastumine oli vaidlematult harjumuseks ka varem, ette nähtud juba eelmistes ilmutatud raamatutes, ent islam tegi sellest kohustuse ja määras kindlaks paastumise aja. Paast võib olla nii kohustuslik kui ka vabatahtlik. Igale täiskasvanud ja nii füüsilise kui vaimse tervise juures olevale moslemile on kohustuseks paastuda igal aastal islamikalendri üheksanda kuu Ramadanikuu jooksul päikesetõusust päikeseloojanguni. Paast kujutab endast esmajoones söögist, joogist ja seksuaalsuhetest loobumist. Need, kelle paast on juba vaimsema tähendusega, jälgivad paastu ajal veelgi terasemalt kui tavaliselt, et nad ei vihastaks, ei valetaks, ei peksaks kellegi vastu keelt jne. Paast kujutab endast inimese vaimu võitu füüsise üle.
Katoliku kirikus: Suure paastu aeg algas juba Tuhkapäeval ja see on meeleparanduseaeg, et valmistuda pidulikuks ja rõõmuküllaseks Ülestõusmispühaks. Paastuajal mõtleme oma ristimisel antud tõotustele ning uuendame neid patukahetsuse ja palvega. Need tõotused tähendavad käia läbi ristitee kuni Issanda ülestõusmise kirkuseni. Lihast keeldumist (abstinentsi) tuleb järgida aastaringselt reedeti, välja arvatud juhul kui sellele päevale langeb suurpüha. Keeldumine ja paast on kohustuslikud tuhkapäeval ning Suurel Reedel. Nendel kahel päeval peaks piirduma võimalikult vähese söögiga; näiteks võiks olla üks terve lõunasöök ja väga kerge hommiku- ja õhtusöök. Lihast keelduma on kohustatud vähemalt 14aastased, ning paastuma kõik täisealised kuni 60aastased isikud.
- Ajakiri "Eesti Kirik" annab sellise ülevaate: Üks paastumise ülesanne on meid kasvatada. On väidetud, et esimene paast leidis aset juba paradiisis, kui Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et nad ei tohi süüa hea ja kurja tundmise puust (1Ms 2:16–17). Ülestõusmispühadele eelnev 40 päeva kestev paast ei tähenda, et inimene peaks sel ajal täielikult loobuma söögist ja joogist. Paast ei ole näljastreik. Traditsiooniliselt loobutakse paastuajal lihast ja piimatoodetest ning süüakse nende asemel aedvilju ja kala. See õpetab paastujale lihtsaid eluviise ning tuletab meelde, et enese siiras läbikatsumine ei anna põhjust pidutseda. On ka teisi võimalusi paastuda: võime loobuda meelelahutusest või näiteks liikuda rohkem jalgsi kui autoga. Näiteks korraldasid Ameerika Ühendriikides ühe kirikute liidu noored üleriigilise teleripaastu: üheks nädalaks loobuti teleri vaatamisest ja seda aega kasutati palvetamiseks. Paastumisega koos on rõhutatud annetamist, sest meeleparanduse viljad peaksid olema näha meie elus. Võiksime loobuda näiteks millestki teiste inimeste heaks: annetada diakoonia- või misjonitöö heaks raha, mida paastuaja tagasihoidlik eluviis aitab meil kokku hoida. Paastumine ei ole Jumala karistus inimestele või inimese katse pressida Jumalalt õnnistust välja. Paast on võimalus keskenduda elus kõige tähtsamale: Jumalale ja tema teenimisele. Paastu ja palve läbi on meil võimalik muuta maailma.
- Veel luterlikke mõtteid paastust: Ehkki tänapäeval endale tavaliselt toiduga enam suuri piiranguid ei tehta, on teatav enesekontroll ja kasinus siiski soovitatav. Paastuaja mõte on ikkagi oma seniseid elukombeid piirata, olgu see siis liha ja alkoholi tarbimine või televiisori vaatamine. Põhiline on heita endalt liigne ja keskenduda olulisele. Külmkapp võib kodus olla kleeplindiga kinni tõmmatud, aga kui käiakse ja räägitakse teistest halba ega parandata meelt, on kõikidest muudest reeglitest kinnipidamine kasutu. Kannatusaeg annab kristlastele võimaluse vaadata maailma tavalisest erineva pilguga, sest enamasti antakse endale leebelt andeks sellised asjad, mida teiste juures väga pahaks pannakse.
Külmkapi kallal käin vähem aga see on tingitud pigem pinevast majanduslikust olukorrast. Ja ilusast käntsakast praest ei ütleks kohe kuidagi ära.
Ilmad on viimastel nädalatel näidanud, et suur kevad ei ole kaugel. Linnud on juba oma asendi sisse võtnud ja rõkkavad laulda, lillepotid aknalaual ja kapiserval lausa janunevad väetise ja hellituste järele. Loodus hüüab igal sammul: "Ma olen viljakas, tule ja võta mind!"
Mis ma siis teha saan, kui minagi loodusega kaasa lähen... Kevad on südames ja armastus hinges.
"Teinepoolgi" on kuidagi viimaste nädalatega järjest nägusamaks ja ahvatlevamaks muutunud. Unenäod on ilusaid tundeid täis ja keha rõõmustab, puhkeb õide.
Ja ma olen õnnelik selle kõige üle... siis miks peaksin kõike maha suruma, teesklema õnnetut ja tõsist ning kahetsema oma mõtteid ja hõljumist.
Ma ei leia endal süüd, sest südames tunnen Looja paitusi. Astun õiget teed - Armastuse teed.
Sel ajal kui ümberringi ainult patukahetsust ja hala kuulda on. Inimesed on niigi õnnetud ja on oma karistuse suure laristamise eest kätte saanud.
Tahtsin jultunult vaielda ja vastandada ennast kõigele sellele tõsisele ja askeetlikule. Mul ei ole midagi meeleparanduse vastu, kuid kevade tulek tundub lihtsalt kõige ebasobivam aeg selleks.
Olen looduselaps ja minu hing on loodusega üks. Ja olles "püha vaimu tempel" tunnen ma südant kurvastades suuremaid süümepiinu. Sest kurvastan loodut, sellega aga Loojat. Ja ta on minu Sõber, Suurim, kes mul on. Olen isekas, kuid ainult Looja pärast...
Mul on hea meel, et otsisin välja need mõtted. Leidsin sealt ka seda, mida lootsin leida.
Viimane pool aastat kui mitte rohkem on olnud minu jaoks pikk "paast". Kuid mitte lihasuretav ja pattukahetsev, meeleparanduslik...
Vaid positiivsusele suunatud, maailmaparanduslik, helde ja heatahtlik.
Sooviga areneda igal hetkel, igal silmapilgul järjest parema kvaliteedi suunas- ideaali poole.
Olgu selle kujundlik olemus, mis iganes - Kristus või mõne muu religiooni, kultuuri, filosoofia ideaal.
Kui paast on enese ja loodusega harmoonias olev, ennast ja kaaslasi väärtustav olemine, käitumine ja mõtlemine, on see tegelikult loomulik eluviis.
Seda peaks aga praktiseerima päevast päeva, aastast aastasse, kogu oma siinoldud aja vältel.
Analüüsin oma käitumist, oma mõtteid ja ütlemisi ja püüan mitte kellelegi, seal hulgas ka endale ja Loojale haiget teha.
Selle üle arutlen ja mõtisklen järgmised 38 päeva.
Ja palun siiralt vabandust, kui kellelegi selle kõigega valu valmistan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan tagasiside eest!