Jälgida tolmu päikesekiires
Kestus: 15-30 min
Materjal: tuba, valguskiir
Mõju: rahustav
Üsna hämar tuba. Peaaegu suletud aknaluugid. Valguskiir läbi paokil ribikardinate. Hele, kirgas päike, viltu langevad koidu-või loojangukiired. Hämarust läbivas valguses joonistuvad välja lugematud sädelevad kübemed.
Kahtlemata on see üks kõige liigutavamaid ja muinasjutulisemaid vaatepilte, mis inimesele näha on antud. Tuhanded tibatillukesed helklevad osakesed, mis välguse sära endasse imevad ja tagasi peegeldavad, keerlevad, pöörlevad ning lendlevad sinna jatänna. Kerged ja tantsisklevad täpid, kübemed, mikroskoopilised suled, tibatillukesed tupsud ja imepisikesed õhulised asjandused liiguvad valguses nõtkelt, tõsiselt ja rõõmsalt, lõputult sagides, haaratud keeristesse ja liikumistesse, midao n võimatu jälgida, moodustades fragmentaarseid trajektoore, puhtaid eksistentsi killukesi.
Kõige vaimustavam selles säravas imes on selle tihedus. Jätke kõrvale lapsepõlvemälestused, ammused mängud, maamajad ja kappide lõhnad (kui neid on olnud9. Keskenduge vaid neile imelistele kübemetele. piir valguse ja pimeduse vahel on korraga nii järsk, kontrastne ja selge, et tekib tunne, nagu saaks seda peaaegu puudutada. Osakeste sagimine ilmub ja kaob kummalgi pool piiri. Just see panebki unistama.
Vähe on lihtsaid harjutusi, mis tekitavad nii intensiivselt tunde ootamatult avastatud nähtamatust maailmast. Valguskiires paistab justkui meie ruumi sisestatud lõik teistsugusest ruumist, teispoolsest, äraspidisest, mujalt pärit universumist. See on äkitselt nagu sissemurdmise teel nähtavaks muudetud. Milline oleks mailm, ki me näeksime tolmu säramas kogu aeg ja lõpmatult palju seda kihti, mis on ühtaegu nähtamatu jakohalolev? Sein, milleni võiks jõuda, mingi tiene ruum, mis on meile tuttava ruumi sees?
Ja meil puudub vaid teadmine, kuidas aknaluuke paotada?
Roger - Pol Droit
Materjal: tuba, valguskiir
Mõju: rahustav
Üsna hämar tuba. Peaaegu suletud aknaluugid. Valguskiir läbi paokil ribikardinate. Hele, kirgas päike, viltu langevad koidu-või loojangukiired. Hämarust läbivas valguses joonistuvad välja lugematud sädelevad kübemed.
Kahtlemata on see üks kõige liigutavamaid ja muinasjutulisemaid vaatepilte, mis inimesele näha on antud. Tuhanded tibatillukesed helklevad osakesed, mis välguse sära endasse imevad ja tagasi peegeldavad, keerlevad, pöörlevad ning lendlevad sinna jatänna. Kerged ja tantsisklevad täpid, kübemed, mikroskoopilised suled, tibatillukesed tupsud ja imepisikesed õhulised asjandused liiguvad valguses nõtkelt, tõsiselt ja rõõmsalt, lõputult sagides, haaratud keeristesse ja liikumistesse, midao n võimatu jälgida, moodustades fragmentaarseid trajektoore, puhtaid eksistentsi killukesi.
Kõige vaimustavam selles säravas imes on selle tihedus. Jätke kõrvale lapsepõlvemälestused, ammused mängud, maamajad ja kappide lõhnad (kui neid on olnud9. Keskenduge vaid neile imelistele kübemetele. piir valguse ja pimeduse vahel on korraga nii järsk, kontrastne ja selge, et tekib tunne, nagu saaks seda peaaegu puudutada. Osakeste sagimine ilmub ja kaob kummalgi pool piiri. Just see panebki unistama.
Vähe on lihtsaid harjutusi, mis tekitavad nii intensiivselt tunde ootamatult avastatud nähtamatust maailmast. Valguskiires paistab justkui meie ruumi sisestatud lõik teistsugusest ruumist, teispoolsest, äraspidisest, mujalt pärit universumist. See on äkitselt nagu sissemurdmise teel nähtavaks muudetud. Milline oleks mailm, ki me näeksime tolmu säramas kogu aeg ja lõpmatult palju seda kihti, mis on ühtaegu nähtamatu jakohalolev? Sein, milleni võiks jõuda, mingi tiene ruum, mis on meile tuttava ruumi sees?
Ja meil puudub vaid teadmine, kuidas aknaluuke paotada?
Roger - Pol Droit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan tagasiside eest!