Leidsin vana päeviku...

Mõtlesin siis kirja panna mõned olulisemad mõtted sealt, enne kui see tuhasurma langeb...

... Mõned mõtted on vahel liiga kõrged, et neid asjatult lendu lasta. Kunagi ei tea, mis edasine toob ja kui hinnaliseks peame me samu mõtteid aja kulgedes...

... Vahel on nii, et mõtted, mis täna olulised, on juba õhtuks oma tähtsuselt kahanenud. Kuid ei tasu alahinnata olevikult hetke ja mõtete impulsiivsust. Kõik mõtted on ühtmoodi olulised, sest nad on seemneiks uutele ja veel olulisematele. Isegi kui need veel mõttetumad tunduvad...

Heh, niipalju leidsingi... Ülejäänu on nii piinlik:))))))), et ei julge lugedagi:)))))))))

Palavik?

Laupäeva öösel nägin mingit kuju. Ma ei tea, oli see ilmsi või unes...
Ta oli nagu hologramm, läbipaistev...
ta tuli mu juurde ja võttis kinni mu vasakust käest. põlesin, jube valu läbis mu käsivart.
See nagu voolas mööda mu veresooni. Oma ilmatu sügavate ja suurte silmadega vaatas ta minu sisse...
Ta võttis kinni mu paremast käest ja ma põlesin üleni.
Karjusin, kuid keegi ei kuulnud...
Ta pani oma kolmanda käe mu huultele ja ma ei saanud hingata...
Sel hetkel ärkas mees ja köhis, köhis südamest...
Laps puhkes nutma ja kuju kadus...

Oli see palavik?

Ema keelele

Miks on just emakeel? Miks mitte isakeel, vanaemakeel, vanematekeel, kodukeel, sünnikeel???
Miks on just isamaa ja mitte emamaa nagu paljudes teistes keeltes see välja tuleb?

Sellised mõtted valdasid mind täna, emakeelepäeval...
Ilus keel on eesti keel, rikas ja mitmekülgne.
Mäletan vanaema sõnu, mis näisid sageli pentsikuna. Nüüd tagantjärele olid need kaunid killud.

"Ma vaatasin päikese aknasse
päikese aknal magas kollane kass

ma vaatasin päikese käsi
päikese käed olid kirjud liblikate tolmust

ma tahtsin vaadata päikese silmi
aga päikesel olid päikeseprillid ees."
(J.Kaplinski)