Ainud

Ainud nimetavad end tegelikeks ehk tõelisteks inimesteks. Ainusid võib seega võrrelda nii eestlaste ja lätlaste kui ka paljude teiste vanade rahvastega, kes ütlevad enda kohta vastavalt kas ‘maarahvas’, ‘maa inimesed’ või lihtsalt ‘inimesed’.
Ainud jõudsid Jaapani saartele 12 000 aastat tagasi, seega ligikaudu samal ajal kui inkade esivanemad Andidesse ja tulevased aistid taganeva jää järel tulles meie maile. Aistideks ehk aestideks kutsuti kirde pool Visla jõge asuvaid rahvaid, tõenäoliselt leedulaste-lätlaste ja võimalik, et ka eestlaste esivanemaid.

Laps imeb karu jõuga. Loode-Kanada.

Ainud on üks ürgsemaid ja saladuslikumaid rahvaid maa peal. Keegi ei tea, kes nad on ja kust pärit. Neid on peetud isegi neandertaallaste järeltulijaiks. Ainumosiri (Ainude maa, s.o Inimeste maa) hõlmas omal ajal lisaks Jaapanile ka Sahhalini, Kuriilid ja Kamtšatka. Egiptimaagi öeldi ajaloo koidikul olevat lihtsalt Inimeste maa ning inimene tähendas algselt egiptlast. Eskimod kutsuvad ennast tänase päevani inimesteks ja nimetavad Gröönimaad Inimeste maaks.
Ainu ja karu usuti pärinevat ühest esiisast. Karu kasvatati kodus rituaalsetel eesmärkidel. Kui karupoeg oli väike, imetas teda ainu naine. Et naine imetand karu poegasi, räägivad meiegi pärimused. Seega uskumus, et karu on inimese poolvend, põhineb reaalsel alusel – inimlaps ja karu on ühe põlve pääl istunud ja ühte rinda imenud.
Virust pärit maailmarändur Krusenstern külastas aastal 1805 esimese Vene ümberilmareisi juhina Sahhalini rannikut. Ainude heasüdamlikkus (mis väljendunud nii näojoontes kui ka kõnes ja käitumises), külalislahkus ning väärikas tagasihoidlikkus, sh ükskõiksus kingituste suhtes, jättis parunihärrale nii sügava mulje, et ta pidas ainusid parimaks kõigist rahvastest, kellega tal kunagi tulnud kokku puutuda.
Ainu keelel (= inimeste keelel, vrd maarahvas ja maakeel) puuduvat sugulus ühegi teise keelega. Eestlase kõrva jaoks tuleks see siiski tuttav ja kodune ette. Ainu keelt iseloomustab meloodilisus, s.o vokaalide küllus nagu eesti keeltki. Ainu ei haugu ega susista rääkides. Ainu ütleb: hing läks raskeks – selle asemel, et öelda ma vihastusin (vrd ajas hinge täis, hing sai täis.). Ainu kotan tähendab kodu alatest kodumajast ja -külast kuni kodumaani välja; kotan võib koosneda ka ühest majast, vrd eesti kotun, kotahn ‘kodus’.
Kogu loodus oli ainude jaoks jumal. Vajaduseta ei võetud ühtki elavat puud maha, kividelgi usuti eluvaim sees olevat. Ainu pärib nime surnud inimeselt nagu meilgi kombeks. Ainu neiu võis teatud puhkudel valida ise endale mehe, selles abiellumistavas leiame üks-ühest vastavust eesti omaaegse tupelekutsumiskombega. Abielu-eelne vaba käitumine asendus ainudel abielu-aegse truudusega nagu siinmailgi.

refereeritud Kultuur ja Elu netiväljaandest