Avastus...alastus

Ühel hetkel kui olin pikalt olnud jõuetu, avastasin, et maailma parandades olin oma kõige armsamad hooletusse jätnud (inimesed, taimed,hetked)... minu ümber haigutas tühjus...tühjus minust... ja kuigi olin maailmale headuses ringi peale teinud ja püüdnud parandada kõike, mis seda vajas, olin kaotanud selle, mis mulle kõige käepärasem ja kõige lähem... mina ise, koos oma kõige lähemate vajadustega... ja siis saabusin koju... otsustades, et edaspidi parandan seda, milleni ulatub minu käsi, milleni kaigub minu hääl ja mis minuta eksisteerides längu jääb...