Kerge on olla kergeusklik...
Kerge on uskuda imedesse, Jumalasse, Armastusse...
Kuid uskuda enesesse on midagi ülemat,
mõeldud vist kõrgema arenguastmega ja oskustega olenditele.
Vahel on nii, et tahaks nii endasse uskuda...
Siis kui on vaja midagi ületada,
midagi korda saata,
hüpata tundmatus kohas...
Unes on see nii kerge, nii üllatuslikult kerge...
Tõstad käed ja tõused lendu, teades, et kannad end...
üle orgude, jõgede ja mägede.
Ja siis ärkad taas/või vajud ehk unne Reaalsuses...
***********************************
Looja on kinkinud mulle kitsad õlad,
need on piisavalt laiad, et pead kanda,
kuid kangekaelsus on tugevam kui karske pea ja selge silmavaade...
Vajan õlga, millele toetudes usk eneses leida...
Ühe on Elu mulle andnud...
Ja see on justkui Eeter, mis on silmadele nähtav,
kuid millele ma kuidagi toetuda ei suuda.
Sest iga kord kui toetan, vajun külili...
ja seda justkui polekski olnud.
Ja siis mõtisklen, kas oli see ehk illusioon...
nagu õrnõhuke õhuvirvendus riivab ta mu kätt ja hajub...
jättes endast järele mälestuse...kibeda pigem.
***************************************
Kurbus sööb kopsud seest,
hirm üksi iseendaga olla nakatab neeru.
Ja allaneelatud solvumised mõjuvad süljenäärmetele,
nendele, mis veel alles on...
Kõrv kurdistub,
lukustab end kriitikale ja
krigistab hambaid,
kuni need murduvad.
Ehk ongi see Elu Õppetund?
Kasvada iseseisvaks, Üksi, Iseeneses...
Et leida see usk Enesesse ja ainult Enesesse...
Õpitud abitus? Kes teab.
Inimene on ju mugav,
laiskuses on hää elada...
Laiskus on vägev vaenlane.
Ainus, mida ta teha viitsib on närida...
Eneseusu kallal.
************************************
Ja seda kõike vaatab nukralt pealt Hellus...
Lootes, et kõik muutub kord ja ta võib tulla,
emmata ja hoolida...
hellalt ja armastades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan tagasiside eest!