Hingega on selline pentsik lugu, et me ei märka Teda kui ta on harmooniliselt omal kohal ja rahul kõige ümbritseva ja iseendaga. See on nagu liiges, lihas või midagi muud sarnast pisikest ja märkamatut, kuid ometi üliolulist.
Me märkame Teda vaid siis kui on toimunud suuremat sorti nihestus.
Juhul kui tegemist positiivse nihkega, siis ohkad hetkeks õnnest ja kõik vajub taas unustuse loori. Kui tegemist negatiivse nihkega,kus aset leidnud ka väiksemat või suuremat sorti rebestus...
Siis saabub aeg õnnelikuks taasleidmiseks ja ehk õpetab see meid sügavamalt oma hinge eest hoolt kandma, seda hoidma ja poputama... kuniks taas kõik omale kohale asetub...
........
Sõnadega on alati nii tore mängida... Kas pole mitte hing ja ingel (täiesti võõras sõna soome-ugri kultuuris tegelikult ju) kuidagi omavahel sarnased, just nende kõla, see vibratsioon...
Hing kui saadik jumalikust ollus-olematus-valgus-vaakum-vibratsiooni keskkonnast.
Sageli unustan ma selle jumaliku osa ja võtan hinge kui enesestmõistetavat. Ja tegelikult peaksin ehk igal päeval võõrustama ja hellitama teda kui saabunud Inglit, saadikut, külalist teispoolsusest, seda tõelist Ise osa Mina-Isest, kus Mina osa kätkeb endas Vaimu ja Ise osa hingekonksu, mis kinnitab Mina lõplikult mateeria-liha külge.
Milline kaunis ülesanne Hing-Inglile, hoida Maailmavaimu ja Keha ühes, et mõistaksime olla siin ja ka seal korraga. Et suudaksime meenutada ja samal ajal kohal olla.
Seda enam vajab ka Hing-Ingel õrnust, hellitust ja pühendunud sõprust. Sest vaid nii suudab Ta oma ülesannega toime tulla. Vaid nii jätkub tal jõudu maad ja ilma kokku põimida.
Ja kui mõelda, et see Vaim on osa kollektiivsest, siis olen mina, pisike ja pealt näha mõtetu molekul tegelikult saadik Jumalikust Plaanist, oluline olevus-olend-olemus siin ja praegu.
Kui sageli see kipub meelest maha voolama ja kui tore, kui taas meelele tagasi kallatakse.
...........
