Kes otsib, see leiab...

Kui juba harjutama sai hakatud...

Vahel on mõttetustest rohkem abi kui tuhandest mõtteterast. 
Ehk viivad mõttetused nende mõteteni, mis koltunud kihtide alla mattunud.
Ja ootavad pääsemist... kevadesse. 
Värskusesse.

Olen kui varakevadine agulitänav.
Ruttajad jooksevad porisjalu, üle mu tolmuse keha.
Nad ei märka mahavisatud koni... 
ja kommipaberit...
ja esimesi kärbseid sellel.
Üks joobnu sülitab mu hingele.
Mitte pahapärast...
Lihtsalt harjumus.
Ja mina ootan vihma... tuult... ja prügiautot.
***

Et paberilt saaks ümber loetud.

Leidsin ühe kaustiku, 22.02.2012 kirja pandud, Valguse kaudu.
Ja leidsin piisa...sest Aeg on möödunud ja käes on Rutt.
Lugesin toona leitud lauseid ja kadestasin.
Nii väga tahaksin taas seda Aega...

Ja siis ütles Aeg...
Võta Aega, istu ja vaata enese sisse.
Kuula kuulamatut ja vaata vaatamatut...
Ja kõik tuleb taas, ülesse ülevalt...
Alla Sinu seest, sügavalt.

Ja ma istusin... ja kuulasin...
Kuid teises toas vaid tiksus seinakell.
Ja va vaatasin... ja vaatasin...
Kuid nägin vaid tuhmunud aknaid...

Ja ma ootasin... ja ootasin...
Vihm tantsis, kuid kuivalt...
Ja ma mässasin nii meeletult...
Kuid keegi ei näinud... mu sisse.
Ka ma ise.

Kes ma olin, tol korral?
Kes olen ma nüüd?
Kuhu olen end peitnud,
maailma ja enese eest?

Ja kui ma ei suudagi avada...avaneda...
Kes on see, kelle käes on võtmed?
Kes on suuteline mind lukust valla keerama?
Sest olen valmis, 
ka siis kui kõik sees keerab...
Kui sisikond karussellina tirelit teeb.

Ma olen tõesti valmis.
Valmis kui äsjasündinu...

Vaikne laupäev ... meditatsioon kannibalismist...

Liha söömine on selline kahe otsaga lugu. 

Mõned kiidavad heaks ja naudivad... teised hoiatavad ja ähvardavad...

Eelistan ise pigem taimset toitu, vahel kala ja kana...

Millegipärast ei meeldi mulle siga, eelistan pigem punast... 

Kuidas on lugu inimese lihaga?

Kas suudaksin juua inimverd ja süüa inimliha? 

Küpsetatult? Värsket? 

Läbi müsteeriumi sündinud...

Minu pattude eest surnud...

Lunastuseks...

04.04.2004 tegin seda esmakordselt.

Ja täna, peale 40 päeva paastu ja meditatsiooni, vaiksel laupäeval...

tekitab see minus õudu, kurbust, haledust, armastust ja halastust- erinevaid emotsioone. 

Olen iseenesestmõistetavaks pidanud püha toimingut - saksamenti,

süüvimata selle otsesesse olemusse sõna-sõnalt.

Tundnud hingelist naudingut ja rahu Tema ihu ja vere maitsest...

On see Tema tahtmine, et juba 2000 aastat igal pühapäeval joob enam kui 2 miljardit kristlast Tema verd ja sööb Tema liha... et Tema võiks meid seeläbi korduvalt vabastada pattudest, mida päev-päevalt kordame ja korda saadame... 

Ja kui me ei olegi lihatoidulised... Eelistame jumalate ja loomade lihale toortoitu: seemneid, juurikaid, ka koralle ja eksootilisi supervitamiine... 

Siis, mis toidab meie hinge?

Kelle ihu ja verd me sööme ja joome?

• Kui sageli suudame "häbistada" end vabandamisega ja ausa tunnistamisega, et oleme eksinud? Või läheme pigem kergema vastupanu teed, selmet andestada? Ja liidame-lahutame oma suhteid, alandame neid, kes meid toidavad ja teenivad?
• Kui väga on meil vaja kõiki neid asju, mida kokku ahnitseme, mille nimel ennast ja oma pered lõhki laename? Oma armsaid ja lapsi enese omandiks peame, neisse kui trofeedesse või isiklikesse esemetesse suhtume?
• Kui tõsiselt võtame vastutust suhete. tegude ja otsuste ees? Kuivõrd mõtleme ette hetkeihade tagajärgedele? Ennetame või pigem koristame "ennetavalt" otsustamata tegude "tunnistajad ja ohvrid", otsutades kellegi teise õiguse elule...
• Kui sageli sirutame luksusjanus käe liigkasuvõtjatele või panustame pöörlevale rattale? Kelle peale kanname keelt ja mispärast? Kuivõrd olulise tähtsusega on meie elus tuntud tundmatu privaatne salasuhe või õnnetu armastus?
• Kui palju meil on vaja kõike seda, mida soodusmüükidelt hulgi kokku ostame, et järgmisel hooajal hüljata ja taas jahile söösta?
• Kui sageli suuname oma pettumused raevuks nõrgemate üle? Kas suudame säilitada objektiivsuse, kui oleme kuulda saanud valusat, kuid ausat kriitikat?
• Kui tihti oleme valmis väljuma mugavustsoonist? Siunates valitsejaid ja ettevõtjaid, unustame, et virkadel on võrdsed võimalused. Kas pole mitte laiskus see, mis laseb "mõttetarkadel" meie üle võimutseda, meie eest otsustada meie õigus ja õiglus?

Millist Jumalat me tegelikult kummardame? Veri tilgub meie huulilt ja liha roiskub hammaste vahel?Kuid kelle oma see tegelikult on?Kellele ohverdame oma vere, kellele jagame oma ihu?