Päike on pilve taga,
kuid ta on olemas.
Meie valguse ja jõu allikas.
Meie vaimutoitja.
Inimesel on komme rabeleda,
rabeleda meeleheitlikult ja
teha seljuures nägu,
et on üliasjalik.
Rabelemine väsitab keha,
muretsemine väsitab vaimu.
(gregoriaanide koraali tasutal)
Tolmused seinad, nõtked sambad,
väikene aknake, kust päikene
heidab valgust.
Istub mehehakatis,
noor ja kogenematu,
kuid vaimus virgunud.
Istub ja kirjutab.
Jupike küünalt valgustab kirjatähti.
Sõnad on napid,
kuid paljulubavad.
Tema hing ihkab enamat.
Päevasündmused saavad ritta laotatud,
kuid hingest tulevad mõtted
püütakse meels kinni.
Ära kirjuta,
kui hing sulle armas!
See ei ole see koht,
kus Jumala kaitsvad käed,
sinu õlgasid toetavad.
Siin on kõik teisiti.
Seintel on silmad,
julmuses imbunud õudused.
Summutatud karjed ja nutmata itkud.
Tolmused seinad,
suruvad sambad
kui valvurid rüütleina
ukse ees oma piigid risti.
Ja sina istud kui vangis, meeltevangis...
Sa kirjutad, päevasündmused laotad ritta.
Kuid see, mis hingel,
jääb meelte varju.
Üks rändur kõrbes,
kaamel lahkus, lähkrid on tühjad.
Ootab oma hukku.
Kuid hukku ei tule.
Valged inglitiivad kannavad
riisi ja mannat, käed söödavad
nälgurit. Oled päästetud!
Mine ja kuuluta maailmale, et
Jumal, sinu Isa, on lubanud
lunastust neile, kes
rännaku seavad esmakohale
lodevuse ja ükskõiksuse ette.
Ka siis, kui rännak on ränk,
näljas ja üksinduses.
Eriti siis.
Kes oled sina? Olen saadik,
tulen Kodust ja olen su sõber.
Palusid ja ma tulin.
Kuid ma ei teadnud, keda
paluda. Ei mäleta neid sõnu.
Sõnad on vaid kõlksatus huulilt.
Hingepalve on see, mis tõuseb
linnuna taevasse ja lendab
tähena Jumalakotta.
Tema kostab su eest.
Usalda hinge oma vaevas,
usalda Vaimu alati
ja üle kõige.
Sest tema on see, kes oli, on
ja jääb.
Aamen.
Palavikuliselt kuum on kirg,
kirg ammutada vaimuväge.
Su keha ei kannata kuumust,
mis vallandub lõõmas.
Hoia tagasi, hoia tagasi oma uljust!
Võta rada kui kulgemist.
Kiirtee viib vaid mööda, mööda
tõelistest kingitustest, mis tee ääres
ootavad leidjat. ja on sinna
asetatud leidja enese poolt.
Äratundmiseks ja õnnistamiseks.
Ole rahus! Jahuta end!
On aeg, et sarviline näitab oma palet.
Ja Looja vaid helgib kauguses.
See on su oma kujutelm. Sest lõppeks
oled sina see, kes loob oma lava.
Lood ise tegelased oma elumängus.
Kerge on langeda võrku.
Eriti kui oled puhas, vastuvõtlik.
Negatiivne ja hall otsib toitjat.
Hoia meeled puhtad, hoia harmoonia hinges.
Süda valvab ja hoiatab.
Oled uuesti sündimas.
Uus ajajärk on vahetumas ja saabumas.
Hetkel on oluline hoida seda, mis sulle on antud.
Hoida vaka all ja oodata.
Hiilgab vaid kassikuld.
Vääriskivid on liivas peidetud ja ootavad oma aega.
Ole kannatlik!
Oled hetkel üksik rändaja.
Miski ründab ja hoiab kui vibusse tõmbunud kass
metsiku pilguga sul silma peal.
Keha on su sõber.
Ta kaitseb sind siis, kui oled hajevil
ja astud märkidest mööda.
Jälgi sümboleid oma elus!
Jälgi lindude-loomade sõnumeid!
Kuula tuult!
Kõik käivad su eel ja kraaksuvad.
Puhka, lapsuke!
Puhka ja mõtiskle selle üle, mis on.
Mitte selle üle, mis oli või tuleb.
Hoia end tänases hetkes.
ja naudi tundeid, mida tekitab palavik.
Sest see on sündimise hetk.
Kõik otsib väljapääsu.
Ka looming.
Kui lased sihi silme eest, kaob pind jalge alt.
Tuge otsides komberdad köiel, all mustamas sügavik.
Kuid ees on heledus, helge kodutee.
Kui mäletad, muutub köis klaasist sillaks.
See on tugev, kuid siiski meenutab, kui habras on usalduse otsimine.
Ja kui tugev on usalduse olemasolu.
Täielik usaldus.
Läida valgus pimeduses ja astu julgelt edasi.
Ründajatel puudub see valgus. Nemad ei leia sinu teed,
vaid on sunnitud astuma oma rada.
Ja peeglid palistavad nende teed.
Kõneledes kõikidest mustadest mõtetest,
mida nad sinu suunas lennutasid.
Kui õlised linnud, kukuvad maha need mõtted.
Ei jõua nad kõrgustesse.
Astu üles ja hoia kannad tiivulised.
Siis oled eemal hirmust ja rünnakust.
Astu mööda taevatreppi.
See on avatud ja kandled mängivad tervituslaulu.
Tere tulemast koju, mu laps!
Oled käinud pika ja üksildase tee.
Nüüd oled sa siin ja miski ei vähenda rõõmu,
mis valdab mind ja kodakondseid.
Oled mu armastus, oled mu lootus.
Õnnistan sind, sinu teed, sinu hinge ja vaimu.
Tiivad kandku sind läbi elude.
Kandku kergelt, kuid vahedalt,
et oleksid kursis toimuvaga,
et oleksid kaastundlik ja osavõtlik.
Oled minu armas poeg!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan tagasiside eest!