Hommikune mõtisklus

Kerge on olla kergeusklik...
Kerge on uskuda imedesse, Jumalasse, Armastusse...
Kuid uskuda enesesse on midagi ülemat,
mõeldud vist kõrgema arenguastmega ja oskustega olenditele.

Vahel on nii, et tahaks nii endasse uskuda...
Siis kui on vaja midagi ületada,
midagi korda saata,
hüpata tundmatus kohas...

Unes on see nii kerge, nii üllatuslikult kerge...
Tõstad käed ja tõused lendu, teades, et kannad end...
üle orgude, jõgede ja mägede.
Ja siis ärkad taas/või vajud ehk unne Reaalsuses...

***********************************
Looja on kinkinud mulle kitsad õlad,
need on piisavalt laiad, et pead kanda,
kuid kangekaelsus on tugevam kui karske pea ja selge silmavaade...

Vajan õlga, millele toetudes usk eneses leida...
Ühe on Elu mulle andnud...
Ja see on justkui Eeter, mis on silmadele nähtav,
kuid millele ma kuidagi toetuda ei suuda.
Sest iga kord kui toetan, vajun külili...
ja seda justkui polekski olnud.
Ja siis mõtisklen, kas oli see ehk illusioon...

nagu õrnõhuke õhuvirvendus riivab ta mu kätt ja hajub...
jättes endast järele mälestuse...kibeda pigem.

***************************************
Kurbus sööb kopsud seest,
hirm üksi iseendaga olla nakatab neeru.
Ja allaneelatud solvumised mõjuvad süljenäärmetele,
nendele, mis veel alles on...

Kõrv kurdistub,
lukustab end kriitikale ja
krigistab hambaid,
kuni need murduvad.

Ehk ongi see Elu Õppetund?
Kasvada iseseisvaks, Üksi, Iseeneses...
Et leida see usk Enesesse ja ainult Enesesse...

Õpitud abitus? Kes teab.
Inimene on ju mugav,
laiskuses on hää elada...

Laiskus on vägev vaenlane.
Ainus, mida ta teha viitsib on närida...
Eneseusu kallal.

************************************
Ja seda kõike vaatab nukralt pealt Hellus...
Lootes, et kõik muutub kord ja ta võib tulla,
emmata ja hoolida...
hellalt ja armastades.

Kuu, taaskord mu aknal...

Kuu, suur ja särav, vaatas aknast sisse ja hõikas:

"Tere ööd!"

Naeratasin... ja olin ühtaegu kurb, sest üks kuu oli taas täis saanud...

```````````````````````````````````````````````````````````````````````````````````

Ilu ei sünni patta panna,

kuid kuu küpsetab kaunid kaunimaks,

lummavad lummavamaks...

Ja kütkestab...kuni seisad pealaeni ahelais...

armistunud ta armust.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kes oled, oo kaunis tundmatu?

Milline on sinu tõeline siht?

Tulen su tuppa ja vaatan sust läbi...

Näen sinu sisse ja tunnen su ära...

Kas tunned mu jahedat kutset?

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Olen kurt ja pime ja tumm...

püüan vaadata maha ja olla omas...

kuid siiski...

ta haarab mu embusse

ja kannab kaugele

horisondi piirile,

taeva servale,

kiikuma,

kui hullumeelne, kuutõbine...

haiglaselt armunud

kuu kumerusist ja nõgudest...

hetk vaikust ja kaigub üle sumeda öö...

üksiku emahundi ulg...

üksiku, kuid mitte üksildase...

sest KUU.............

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Värelev helk mu pisaras põsel,

rõõm missugune...

võbelev kiir poolavatud huulel

õnnevirvendus...

Olen omadega...

KUUS...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

vastakad mõtted, kas pole...

on tühi, on täis, on uniselt kuutõbine...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

sidrunivalgetel siredail säärtel tipivad kuldvalged päkad...

kiiri sünkjasse laotusesse,

veidi vallatu, veidi südametu,

süütult vulgaarne...

kuulaps on taas tulnud maailma hullutama...

ja kleit on taaskord nurjatult napp...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Illuminaator käristab augu

mustendavasse seina,

kuumehike tahab välja vaadata...

kuid väljas on oi oi kui pime...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Sina oled seal...seal, kus sind ei ole...

Mina olen siin... ja olengi siin...

Kuid mõtteis olen su juures,

seal, kus sind ei ole...

on vaid meelepett,

ja kujutlus Kuust...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu naelutas mind silmipidi...

ja valu ei tundnud...

sest arm oli sügavam...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Tants,

hullumeelne ja kihutav,

kahanev ja paisutav,

kord nii, kord naa.

kuni kõik saab otsa ja

luuakse uus...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu, see on Vana Rahu Ise...

`´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Pilvine mees vaatas mu peale ja kuusilm naeratas...

Kuid kõhe oli mu süda...

Sest see mees oli tuhm ja võõrapärane...

kahkjas sära oli silmis...

kui kutsus mind endaga.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Koputan su aknale,

ava ja võta kinni mu surmkülmast käest...

Hirm valdab vaid häbelikke...

Kuid sind tunnen läbi ja lõhki.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu tegi kase latva pesa,

viimsetes lehtedes kattis end.

Külm... nii külm oli...

Sest Täht oli lennanud ära

sumedas augustiöös.

Ja Päike...magas jälle kõik maha...

´´´´´´´´´´´´

Avastus...alastus

Ühel hetkel kui olin pikalt olnud jõuetu, avastasin, et maailma parandades olin oma kõige armsamad hooletusse jätnud (inimesed, taimed,hetked)... minu ümber haigutas tühjus...tühjus minust... ja kuigi olin maailmale headuses ringi peale teinud ja püüdnud parandada kõike, mis seda vajas, olin kaotanud selle, mis mulle kõige käepärasem ja kõige lähem... mina ise, koos oma kõige lähemate vajadustega... ja siis saabusin koju... otsustades, et edaspidi parandan seda, milleni ulatub minu käsi, milleni kaigub minu hääl ja mis minuta eksisteerides längu jääb...