Eelnevate päevade postitusest...

Sain natuke pragada, et panin oma lehele selliseid kirjutisi.
Et liiga ulmeline ja ei sobi kuidagi.

Ütlen siis niipalju selgituseks, et iga inimene mõistab asju erinevalt ja kui üks loeb ridasid, siis teine ridade vahelt.
Kunagi lugesin kusagilt, ei mäleta kahjuks enam, kes see lastekirjanik oli..., et igast muinasjutust tuleb noppida välja elutarkus ja positiivsed emotsioonid.
Neid eelmisi tekste tulekski nii lugeda, et korjata neist välja positiivsus ja elutarkus.

Mina ei tea, kas see on tõde, mis neis edasi antakse või on see kellegi elav fantaasia.
Sageli on nii, et kui keegi millessegi usub, siis hakkab see miski elama oma elu.
Ja sellest miskist saab reaalsus. Kasvõi ainult uskuja jaoks.
Tunnistan, et leidsin sealt nii mõnegi sündmuse või tundmuse, mis tuttav oli.
Tõde ei ole ühene ja kõike ei saa ühtemoodi mõista.
Igal ühel on oma Tee, teised tema Teed minna ei saa. Kui siis ainult mingil etapil koos temaga. Kuid edasi läheb igaüks oma rada ja lahkub siit ikka üksinda.
Õnnelikud on need, kes oma Tõetee ära tunnevad ja ei eksle võõrastel radadel. Neid on paganama vähe siin ilmas.

Ma ei usalda kõiki Teid, kuid ei välista neid ka. Sest leian, et mul ei ole seda õigust antud kellegi tõde õigemaks pidada kellegi teise omast.
Seetõttu, ei tunne ma, et oleksin siia valesid üles riputanud.
See on kellegi Tee ja kellegi Tõde ja minu ülesandeks on näidata, et nii võib ka.

Mina leidsin sealt enda jaoks positiivset, et kui tõesti nii on nagu kirjutatud,
oleme meie - inimkond tublid ja tugevad ja suudame alati enamat.

Ja mis kõige olulisem oli neis tekstides, mida ma tahtsin jagada...
KAASTUNNE, mitte haletsus, on omadus, mida me oleme kohustatud arendama.
Sest Kaastunne on Armastuse osa ja mitte sugugi väike osa sellest.
Haletsemine alandab, kaastunne austab ja armastab!

Soovin kõigile Valgust ja Armastust!