Olen otsija. Otsin seletust maapealsele elule. Tahaksin teada, mida arvad Sina sellest, et inimene sünnib, kasvab läbi elu raskuste suureks, abiellub, saadab maailma lisa lapsi, kes samamoodi läbi raskuste kasvavad suurteks , abielluvad ja omakorda saadavad maailma veel rohkem lapsi jne. - aga siis äkki vananedes kaotavad raskustega omandatud kogemused ja surevad. Lõputu ahel ilma alguse ja lõputa!
Üha rohkem sünnib siia ilma lapsi. Need omakorda õpivad, pingutavad, tahavad arendada oma keha ja mõtted täiuslikuks - ja suhteliselt lühikese aja jooksul on kõik taas läbi ja kõigist meist tuleb ainult ussikeste toit maa all. Mida Sa sellest kõigest arvad? Kas tõesti on kõik ainult selleks, et toota üha uusi ja uusi inimeste sugupõlvi? Ja kui mõned inimesed ei hooli järeltuleva põlvkonna taasloomisest, vaid jätavad järeltulijatele hoopiski hingelised tööd, miks siis nendegi saatuseks on sama nagu kõikidel teistel, et nad vananevad ja vajuvad mullasängi oma suure talendiga? Mingisugune Michelangelo, Leonardo Da Vinci, Giordano Bruno, Goethe ja paljud teised - miks nad üldse sündisid, kui nemadki lõpuks pidid mädanema, nagu ka ussikesed, kes nendest suurmeestest viimaseid palasid proovisid?
Ei, ei ole võimalik, et elu maa peal on nii absurdne - selle lõputu sündide ja surmade ahela taga peab olema ka mingi sügavam tähendus ja kuigi see on veel varjatud mõistmatutele ajudele, peab sellele ikkagi teiselt poolt olema mingi rahuldav ja mõistusepärane seletus! Ent kust ja kuidas leida nende kindlalt olemas olevate asjade teist poolt? Kust ja kuidas leida tee kõige selle tundma õppimiseks? Kellelt tuleks paluda suuna kätte näitamist? - Kust leiaksin sellesse saladustesse pühitsetud inimese, kes võiks anda mulle tarkusi selle teispoolsusse peidetud tõdedest?
On ju kõikidel ajastutel olnud maa peal inimesi, kes on rääkinud vankumatu veendumusega elu saladustest ja on ise enda eludega tõestanud neid seisukohti - selliseid inimesi kutsutakse Pühitsetuteks. Kuid kust ja kuidas on need pühitsetud saanud enda pühitsetuse? Ja millesse neid on pühitsetud?
- Keegi Sokrates, kes võtab jumaliku rahuga mürgipeekri, joob selle tühjaks ja kirjeldab rahulikult ja asjalikult mürgi toimet organismile, kuidas mürk mõjub alul jalgadesse, kuidas need külmaks muutuvad ja surevad, kuidas külmus tasakesi hiilib jalust südame suunas, nagu uss, jõudes järgmisel hetkel südamesse. Ta on teadlik sellest, et surm läheneb. Ta jätab hüvasti ustavate õpilastega ja suleb silmad. Selline vankumatu rahu surma ees on võimalik ainult kindlate teadmistega. Kust Sokrates oli saanud sellised teadmised? Ja kust on teised erinevatel aegadel maa peal elanud titaanid saanud enda teadmised, pühitsetuse elu ja surma saladustesse?
Ka tänapäeval peaks selliseid "pühitsetuid" siit maailmast leidma. Ka tänapäeval peaks olema võimalus saada pühitsetuks - tõeliselt suureks pühitsetuks. Elu on rikastanud minu teadmisi selles, et piibel ei ole mitte mingisugune muinasjuturaamat, vaid on kirjutatud pühitsetute poolt, kes enda salakeelel vahendavad meile peidetud tõdesid. Ja piiblis soovitatakse meile nii: "Otsige, siis te ka leiate, koputage ja teile avatakse."
Mina tegin nii! Hakkasin otsima, kust ainult sain. Raamatukogudest, vanadest kirjutistest, selliste inimeste keskelt, kellel arvasin olevat mingitki informatsiooni pühitsetutest. Hoidsin silmad kõrvad pidevalt lahti ja üritasin leida vanadest ja uutest raamatutest kunagi elanute ja veel elavate inimeste õpetustest peidetud mosaiigipalasid pühitsemise saladustest. Ja ma leidsin! Alul veidike, siit sealt kuulsin sisemise kõrvaga, kas raamatust või inimese sõnadest kostvat tõe häält. Ja ma liikusin edasi selles suunas, kuhu salapärane hääl mind juhatas. See salapärane hääl on mind kogu aeg edasi aidanud, nagu Ariadne lõng. Mõnikord leidsin kellegi, kes mind minu otsingutel edasi aitas lausa oma kodulinnast, mõnikord juhatas see hääl mind kauaks võõrastesse maadesse, kust omakorda leidsin hämmastava panevaid seoseid juba kodus kuuldud ideedele. Nii juhatas tee mind üha targemate inimeste juurde, kes oskasid mulle üha enam ja enam pühitsetuse ja elu saladusi avada.Loomulikult kohtasin oma teel ka paljusid, kes ei teadnud midagi, või siis hästi natuke, aga väitsid ennast olevat asjatundjad pühitsetuse alal. Kuid teadsin kohe, kui "hääl oli Jaakobilt, aga käed Jesajalt". Sellised silmakirjatsejad, kes soovisid esineda pühitsetutena, kavaldasid peatselt iseendid üle. Nad ei olnud küpsed isiksused. Kuidas nad oleksidki võinud mulle õpetada põhilisi tõdesi pühitsetutest?
- Ja ma liikusin tõeliste teadjate - pühitsetute - otsinguil edasi. Kui leidsin kellegi, kes oli suuteline mind valgustama rohkem, kui ise teadsin, siis jäin tema juurde seniks kuni olin õppinud kõik, mida temalt õppida oli. Peale seda liikusin jälle edasi. Nii jõudsin ühe vanema naisterahvani, kes elas kloostri sarnases väikeses erakumajakeses ümbritsetud otsijatest, kes olid nagu sipelgad ümber suhkrutüki toitu hankimas. Ta töötas tihedas hingelises ühenduses kahe noorema mehega, kelledest üks oli hindu ja teine läänemaailmast. Vanem naisterahvas kutsus neid "poegadeks". Ja just sel perioodil, mil viibisin selles erakumajakeses polnud tema pojad tema juures.
Nad liikusid ringi, et levitada tõde võimalikult suurtes piirides ümber maailma.
kui huvitab, loe edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Tänan tagasiside eest!