Tõmmud rahvad ja tõmmud jumalad

Tänapäeval jagavad Aafrikas oma valdusi kaks maailmareligiooni: islam ja kristlus. Islamil oli Aafrikasse lühike tee tulla ja juba nelisada aastat pärast seda, kui esimesed araablased olid Mekas austusest Allahi vastu oma otsmikud palvetekkide karedatesse mustritesse kummardanud, leidis islam soodsa kasvupinnase Lääne-Aafrikas, segunedes seal paljude kohalike usunditega. Ristiusk jõudis Aafrikasse valgete kolonistidega kuueteistkümnendal sajandil, aga tõsiselt hakkasid aafriklased seda võtma alles saja aasta eest. Nüüdseks on kristlus suurelt jaolt afrikaniseerunud ja islam võtnud kursi fundamentalismile. Lisandunud on veel lai skaala teisi religioosseid suundi india gurudest ameerika nelipühilasteni välja. Aafrika on muutunud religioonide paabeliks.

Aafriklaste arusaam elust ja surmast on importreligioonide saabumisest peale palju muutunud, kuid ometi on jäänud alles mõned ühised jooned aafrika muistse ja praeguse, misjonäride poolt muudetud maailmakäsitluse vahel.

Maailma ja kõike siin toimuvat seletatakse Aafrikas alati jumalat esiplaanile tõstes. Aafrikas, kus ju ühiskond mängib iga üksiku inimese jaoks eriti tähtsat rolli, on ka enda jumalad asetatud omavahelisse sotsiaalsesse suhtesse. Yoruba ja ashanti usundites Lääne-Aarikas on välja kujunenud jumalate ja muude religioossete jõudude komplitseeritud süsteem nii nagu vana-kreeka mütoloogias: vihma, haiguste, jahiõnne jm. eest vastutamine on jagatud erinevate taevaste jõudude vahel. Nende kõrval leidub veel rida sümboleid-jõude, mis mängivad olulist rolli kultuslikel toimingutel ja mille põhjal aafrika religioone peetakse animistlikeks, mida nad aga enamasti ei ole.

Aafrika kultuslikud sümbolid ei ole mingi isoleeritud nähtus, vaid vastupidi: nad pärinevad enda keskkonnast ja ajaloost. Sageli on neil teatud juriidiline funktsioon.

Ntu on mõjuvõimas jõud-jumal, keda on kõikjal. Ntu andis energiat oma alamjõududele, inimeste esiisadele, loodusjumalatele. Esimesed inimesed said elujõu otse jumalalt, enda järeltulijaile pidid nad selle edasi andma ise. Inimene on jumala loomingu põhioopus, ta on kokku pandud loodusjõudude ja vana aja sangarite ürgollusest. Jumal asub aafriklaste elukäsitluse keskmes ja inimene jääb alati jumaliku jõuga seotuks. Aafrika religioonide põhieesmärk on loovate jõudude kaitsmine hävitavate eest. Kuigi jumal on aafriklaste elukäsitluse kese, täidab religioon ikkagi just inimese säilitamise õilsat/mitteõilsat ülesannet.

Aafriklased on üksteisega nõus, et jumal lõi maailma. Erinevaid versioone on aga selle kohta, kuidas ta seda tegi. On kaks suurt võimalust: kas maailm loodi mittemillestki või siis oli algmaterjal ikkagi eelnevalt mingil kujul olemas.

Luyjad, Victoria järve kalda rahvas Keeniast, on Vanas Testamendis maailma teket käsitleva osa sünteesinud enda muistsete müütidega. Tulemus on... ee-ee... ebaakadeemiline. Aga täiesti respekteeritav!

Lugu ise on järgmine: jumal lõi maailma mitmes jaos. Esiteks lõi ta taeva, mille toestas palkidega, et see kokku ei variseks. Loodi ka valgus ja alati, kui jumal lähedale tuleb, muutub taevas heledaks. Seejärel lõi jumal Kuu ja Päikese, kelle vahel tõusis tüli ja Päike viskas Kuu porri. Nüüd ei saanud Kuu enam päeviti koos Päikesega paista ja pidi leppima öise valguse jagamisega nõidadele ja varastele. Tegi jumal veel vihma ja kaks pilve - ühe kummastki soost, meespilv oli kitsas, naispilv pisut laiem. Kohtudes panid nad vihma sadama. Lõi jumal endale ka kaks abilist, kes hakkasid tööle maa peal: nad ehitasid mägesid ja orge ja juhtisid vihma teid, nii et jõed ja järved täitusid. Kõige viimaks loodi naine ja mees ja kõik loomad.

Üks rahvas Sambias - lozid - räägivad ajast, mil jumal elas maa peal: oli siis veel üks eriliselt tark Kamonu-nimeline mees seal, kes püüdis jumalat järele aimata, kuid kasutas oma teadmisi kurjasti ja tegi palju halba. Lõpuks jumal süüdistas teda venna tapmises ja needis Kamonu nii, et ta lapsed surid. Nüüd jumal lahkus inimeste seltsist ja tõmbus ühele saarele keset üht jõge, kuid Kamonu tuli talle sinna järele. Jumalal oli nõuandjaks linavästrik, kes soovitas tal paluda ämblikku kududa võrk, mis ulatuks taevasse. Sedamaid, kui ämblik võrguga valmis sai, jättis jumal maailma päriselt maha. Ka Kamonu üritas taevasse pääseda ja ladus üksteise peale otsakuti puud, et neid mööda üles ronida, aga puutorn varises kokku ja Kamonu loobus jumala jälitamisest.

Eri rahvaste teket selgitab kikuyude müüt, mille järgi jumal lõi püha Mount Kenya mäe, et inimestel oleks koht, kus teda kummardamas käia. Jumalal oli kolm poega, kellest said esiisad kolmele rahvale: masaidele, kambadele ja kikuyudele. Mount Kenya tipust näitas jumal oma poegadele kogu maailma ja palus neil valida endale tööriistad. Masai valis endale oda ja läks suurtele tasandikele piisoneid karjatama. Kamba võttis vibu ja noole ning siirdus metsadesse jahti pidama. Kikuyu valis kaevekepi ja hakkas põllumeheks sellel viljakal maal, kus kasvavad viigipuud.

Ida-Aafrika mütoloogiast leiame end sabast sööva mao - see on surematuse ja igavese sümbol. Ida-aafrika rahvaste loomisteooriad üldjoontes sarnanevad üksteisega, paikkonniti erinevad vaid detailid. Ka neisse on palju üle võetud Vanast Testamendist, mille jutustavad osad on väga kergelt kokku sulanud pärismaiste müütidega. Piiblist põhimõtteliselt erinev on jumala ja inimese suhte kajastamine. Kui Piiblis aetakse inimesed paradiisist välja, siis Ida-Aafrikas on jumal see, kes taevasse tagasi hakkab tahtma. See oli Aafrika mütoloogiline kuldne ajastu, mis lõppes jumala ja inimese konfliktiga: keegi tegi mingi vea, keegi, kes ei kuuletunud jumalale, keegi astus vale sammu ja jumal hakkas taevasse tagasi kippuma. Oli tekkinud maise ja taevase vastasseis, mida jäi alatiseks meenutama varem tundmatu surma saabumine Aafrikasse. Inimene lahutati jumalast, kuid vastupidiselt Piiblile ei aetud inimest kuhugi, vaid kapituleerus jumal. Järelikult oli Ida-Aafrikas juba ammu selge, et mossitamise printsiip kutsub esile enda süü tunnetamise patustajal ja tõestab, et karistuse ootamine vaikuses on hullem kohtuotsuse korduvast kuulmisest.

Mis oleks, kui ootamatult puhkeks aafrika misjonäride (olemuselt täiesti mitte-aafrikalik) ideoloogiline pealetung Euroopale? Kui hakataks, rusikas püsti, ehitama Tõmmu Jumala pühakodasid, nii nagu aafriklastele viidi kunagi paks ristiga raamat iisraeli rahva ajaloost ja öeldi selle kohta ainus ja õige. Piibli probleem Aafrikas ei seisnenud mitte selles, et Piiblisse ei oleks usutud, vaid kristlus lihtsalt ei sobinud aafrika usundeid üks-ühele välja vahetama. Kristlus Aafrikas segunes kohalike religioonidega, nii nagu kunagi Skandinaavias segunes ta päikesekultusega ja andis põhjust püstitada hulga ratasriste. Aafriklastele oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu selline jumal, kes on maailma jaganud ühele rassile ja kohtleb eriliselt üht etnilist gruppi. Aafriklased ei tundnud selles jumalas ära oma jumalat; nad lõid Piibli oma versiooni, nad nagu tegid kuubile seitsmenda tahu ja kuup muutus mitmekülgsemaks, muutus kummaliseks seitsetahukaks, mille peale vana maailma kirikuisad ainult pungitasid silmi.

Kui misjonärid, valge jumal pardal, Aafrikasse purjetasid, siis nad teadsid, et peale oma usu on neil trümmis kaasas veel euroopa kombed ja mõttelaad. Ammuste laevade tee Euroopast Aafrikasse jätkas euroopa kultuuriimperialismi juba tollal juurdunud traditsiooni. Respekti põlisrahvaste väärtuste suhtes ei tuntud kunagi ja sõna misjonär hakkas üha enamatele aafriklastele tähendama süstemaatiliste karuteenete osutajat. Kahvatute nägudega meeste koraalid olid saksa ja inglise keeles, abielumoraal kristlik ja kombekus rooma-katolik. Ei mingeid trumme, ei mingit tantsu. Nagu surnud.

Briti missioon hakkas Aafrika poole seilama parasjagu samal ajal, kui selle sama Ühendatud Kuningriigi väga ühendatud kaubandus oli end Aafrikas sisse seadnud. Tegu oli ühise aktsiooniga panna aafriklased nagu kord ja kohus riidesse ja õpeteda nad inimese moodi elama. Aafrika meeletud tantsud, nõidused, kuninglike tseremooniate inimohvrid, flöötide ja trummide taltsutamatus shokeeris triigitud sutaanides misjonäre, kes nad kõik olid saabunud just uueks saanud Euroopast. Ajapikku misjonärid harjusid aafriklastega ja aafriklased harjusid suhtuma kristlusesse kui oma usku: nad leidsid enda tarvis uued piiblikohad ja hakkasid neid aafrikalikult tõlgendama. Nii muutus Moosese kõrbeteekond tõotatud maale aafriklaste võitluseks vabaduse eest. Nad kohandasid kristluse enda jaoks, euroopa liturgiast jäi vähe järele. Piiblist sai vabastusteooria õpik. Räägitakse lugu ühest Desmond Tutu nimelisest piiskopist, kes ei saanud enda aristokraatlikkust rakendada oma Aafrika kirikus, milles kunagi ei kõlanud orelihelid, sest seal ei olnud orelit. Oreli asemel oli kirikus igal pühapäeval koguduse vaevu talitsetud kannatamatus. Alistunult-kohanenult mõtles see piiskop siis enda ja oma rahutu audientsi tarvis välja loo jumalast, kes lõi Maa ja pidi tegema inimese enda näo järgi. Too jumal vormis savi nagu suutis. Ta pani ahju kütte ja sättis kuju sellesse tahenema. Et tal veel muud ka teha oli, ununes kuju sootuks ära ja tõmbus kuumuses süsimustaks. Ja jumal proovis uuesti, aga suurest ettevaatusest võttis ta statueti vara välja ja see jäigi pleekjas. Nii oli jumal loonud kaks inimest: kummagi eri värvi, aga ometi enda nägu.

Aafrika teoloogiaüliõpilastele meeldib rääkida lugu ühest briti kirikuõpetajast, kellele ilmub kord ingel ja teatab, et järgmisel päeval kohtab õpetaja jumalat: täiesti isiklikult, kokkulepitud kohas. See preester paneb selga oma parima talaari. Ja kogudus jääb kiriku juurde ootama. Kahe tunni pärast kiriku tammine uks paotub ja selle vahele ilmub õpetaja lubivalge nägu. Milline on siis jumal? küsib üks rahva seast. Ta on tõmmu, vastab preester väga vaikselt. Ta on naine.

Autor: Martin Sõmer, Postimees (13.02.1996)