Üks augusti Kuu

Kristallsinine tekk laotus mu üle...
Musttuhat sädelevat pärli tikitud ta pinnale.
ja üks sumesuine Kuu...

Justkui Maaema naeratav Pale...
Jumalik Jume...
Kaitseloitsud huulil:.
"Uinu, mu arm..."

***

Tiibade sahinal tuleb Unelind.
kuhu me rändame, ette ei tea...
Tähena tõusen ja suitsuviiruna siuglen
Eelmiste-järgmiste poole...
Olen ÜKS...

***

Rahu - sulnis ja samas nii rahutu...
Uitav Kuu, ootel on Võlvi all.
Valvur või Valdjas?
Pigem Unehaldjas?
Silmad sulguvad.
Värav avaneb...
Head teed, sina hiline Uitaja!

***

Olen hurmatud, uimastatud, hullutatud...
Olen äratatud, raputatud, valgustatud...
Nüüd näen... Läbi uduvine...
Kuu põhjatut Pimestust...

***

Ulun, siuglen, unelen...
Kogen, Tunnetan,
Adun ja Ahhetan...
Sina, Südame Sajataja,
Sina, Armunud Salatseja,
Sina, mu Ainus...
Täitja, Täituja, Täideviija
Allun ja Alistun...
Olen Su alandlik kaaslane...
Su Armsaim, Isand Kuu...

***

Eile sündisid, Homme on pohmelus...
Raugapõlv nädala pärast.
Saabub Surm...ja peidab Sind ära.
Et võiksid sündida taas...ja paisuda
sügisõhtute sumedas öös.

Verbaalne kollaazh...

Tevasinine meri... kõhutäis kuumi kive... Lõke kahele... viigimarjad...
Lavendel, kannike,delfiinium...kullerkupp,roniroos,salvei täis õites...
Naeratus, päike, ema süli... Inglitiivad, lendav komeet, päikesetõus...

Vaikelu...Vaikus...Vaikne...Rahu...Rahulikkus...Rahunemine...
Sõbrad... Sõbralikkus...Sõprus...Iseendaga.
Taevas...Taevalikkus...Tänu...Tänulikkus...Tänu - Alati Täna.

Rohelised varjud, sammaldunud metsarada, haldjatants luuderohus...
Kandlehääl... kitarrihelid... sillerdav hääletu naer.
Peidetud aarded...Avalikustatud Annid... Kingitus...Kõrgemalt...Südamest.

Elu mõte...Mõttelend...Mõtlikkuses mõnulemine...Mõõdukus.
Elu mõte...

Kes otsib, see leiab...

Kui juba harjutama sai hakatud...

Vahel on mõttetustest rohkem abi kui tuhandest mõtteterast. 
Ehk viivad mõttetused nende mõteteni, mis koltunud kihtide alla mattunud.
Ja ootavad pääsemist... kevadesse. 
Värskusesse.

Olen kui varakevadine agulitänav.
Ruttajad jooksevad porisjalu, üle mu tolmuse keha.
Nad ei märka mahavisatud koni... 
ja kommipaberit...
ja esimesi kärbseid sellel.
Üks joobnu sülitab mu hingele.
Mitte pahapärast...
Lihtsalt harjumus.
Ja mina ootan vihma... tuult... ja prügiautot.
***

Et paberilt saaks ümber loetud.

Leidsin ühe kaustiku, 22.02.2012 kirja pandud, Valguse kaudu.
Ja leidsin piisa...sest Aeg on möödunud ja käes on Rutt.
Lugesin toona leitud lauseid ja kadestasin.
Nii väga tahaksin taas seda Aega...

Ja siis ütles Aeg...
Võta Aega, istu ja vaata enese sisse.
Kuula kuulamatut ja vaata vaatamatut...
Ja kõik tuleb taas, ülesse ülevalt...
Alla Sinu seest, sügavalt.

Ja ma istusin... ja kuulasin...
Kuid teises toas vaid tiksus seinakell.
Ja va vaatasin... ja vaatasin...
Kuid nägin vaid tuhmunud aknaid...

Ja ma ootasin... ja ootasin...
Vihm tantsis, kuid kuivalt...
Ja ma mässasin nii meeletult...
Kuid keegi ei näinud... mu sisse.
Ka ma ise.

Kes ma olin, tol korral?
Kes olen ma nüüd?
Kuhu olen end peitnud,
maailma ja enese eest?

Ja kui ma ei suudagi avada...avaneda...
Kes on see, kelle käes on võtmed?
Kes on suuteline mind lukust valla keerama?
Sest olen valmis, 
ka siis kui kõik sees keerab...
Kui sisikond karussellina tirelit teeb.

Ma olen tõesti valmis.
Valmis kui äsjasündinu...

Vaikne laupäev ... meditatsioon kannibalismist...

Liha söömine on selline kahe otsaga lugu. 

Mõned kiidavad heaks ja naudivad... teised hoiatavad ja ähvardavad...

Eelistan ise pigem taimset toitu, vahel kala ja kana...

Millegipärast ei meeldi mulle siga, eelistan pigem punast... 

Kuidas on lugu inimese lihaga?

Kas suudaksin juua inimverd ja süüa inimliha? 

Küpsetatult? Värsket? 

Läbi müsteeriumi sündinud...

Minu pattude eest surnud...

Lunastuseks...

04.04.2004 tegin seda esmakordselt.

Ja täna, peale 40 päeva paastu ja meditatsiooni, vaiksel laupäeval...

tekitab see minus õudu, kurbust, haledust, armastust ja halastust- erinevaid emotsioone. 

Olen iseenesestmõistetavaks pidanud püha toimingut - saksamenti,

süüvimata selle otsesesse olemusse sõna-sõnalt.

Tundnud hingelist naudingut ja rahu Tema ihu ja vere maitsest...

On see Tema tahtmine, et juba 2000 aastat igal pühapäeval joob enam kui 2 miljardit kristlast Tema verd ja sööb Tema liha... et Tema võiks meid seeläbi korduvalt vabastada pattudest, mida päev-päevalt kordame ja korda saadame... 

Ja kui me ei olegi lihatoidulised... Eelistame jumalate ja loomade lihale toortoitu: seemneid, juurikaid, ka koralle ja eksootilisi supervitamiine... 

Siis, mis toidab meie hinge?

Kelle ihu ja verd me sööme ja joome?

• Kui sageli suudame "häbistada" end vabandamisega ja ausa tunnistamisega, et oleme eksinud? Või läheme pigem kergema vastupanu teed, selmet andestada? Ja liidame-lahutame oma suhteid, alandame neid, kes meid toidavad ja teenivad?
• Kui väga on meil vaja kõiki neid asju, mida kokku ahnitseme, mille nimel ennast ja oma pered lõhki laename? Oma armsaid ja lapsi enese omandiks peame, neisse kui trofeedesse või isiklikesse esemetesse suhtume?
• Kui tõsiselt võtame vastutust suhete. tegude ja otsuste ees? Kuivõrd mõtleme ette hetkeihade tagajärgedele? Ennetame või pigem koristame "ennetavalt" otsustamata tegude "tunnistajad ja ohvrid", otsutades kellegi teise õiguse elule...
• Kui sageli sirutame luksusjanus käe liigkasuvõtjatele või panustame pöörlevale rattale? Kelle peale kanname keelt ja mispärast? Kuivõrd olulise tähtsusega on meie elus tuntud tundmatu privaatne salasuhe või õnnetu armastus?
• Kui palju meil on vaja kõike seda, mida soodusmüükidelt hulgi kokku ostame, et järgmisel hooajal hüljata ja taas jahile söösta?
• Kui sageli suuname oma pettumused raevuks nõrgemate üle? Kas suudame säilitada objektiivsuse, kui oleme kuulda saanud valusat, kuid ausat kriitikat?
• Kui tihti oleme valmis väljuma mugavustsoonist? Siunates valitsejaid ja ettevõtjaid, unustame, et virkadel on võrdsed võimalused. Kas pole mitte laiskus see, mis laseb "mõttetarkadel" meie üle võimutseda, meie eest otsustada meie õigus ja õiglus?

Millist Jumalat me tegelikult kummardame? Veri tilgub meie huulilt ja liha roiskub hammaste vahel?Kuid kelle oma see tegelikult on?Kellele ohverdame oma vere, kellele jagame oma ihu? 

Hommikune mõtisklus

Kerge on olla kergeusklik...
Kerge on uskuda imedesse, Jumalasse, Armastusse...
Kuid uskuda enesesse on midagi ülemat,
mõeldud vist kõrgema arenguastmega ja oskustega olenditele.

Vahel on nii, et tahaks nii endasse uskuda...
Siis kui on vaja midagi ületada,
midagi korda saata,
hüpata tundmatus kohas...

Unes on see nii kerge, nii üllatuslikult kerge...
Tõstad käed ja tõused lendu, teades, et kannad end...
üle orgude, jõgede ja mägede.
Ja siis ärkad taas/või vajud ehk unne Reaalsuses...

***********************************
Looja on kinkinud mulle kitsad õlad,
need on piisavalt laiad, et pead kanda,
kuid kangekaelsus on tugevam kui karske pea ja selge silmavaade...

Vajan õlga, millele toetudes usk eneses leida...
Ühe on Elu mulle andnud...
Ja see on justkui Eeter, mis on silmadele nähtav,
kuid millele ma kuidagi toetuda ei suuda.
Sest iga kord kui toetan, vajun külili...
ja seda justkui polekski olnud.
Ja siis mõtisklen, kas oli see ehk illusioon...

nagu õrnõhuke õhuvirvendus riivab ta mu kätt ja hajub...
jättes endast järele mälestuse...kibeda pigem.

***************************************
Kurbus sööb kopsud seest,
hirm üksi iseendaga olla nakatab neeru.
Ja allaneelatud solvumised mõjuvad süljenäärmetele,
nendele, mis veel alles on...

Kõrv kurdistub,
lukustab end kriitikale ja
krigistab hambaid,
kuni need murduvad.

Ehk ongi see Elu Õppetund?
Kasvada iseseisvaks, Üksi, Iseeneses...
Et leida see usk Enesesse ja ainult Enesesse...

Õpitud abitus? Kes teab.
Inimene on ju mugav,
laiskuses on hää elada...

Laiskus on vägev vaenlane.
Ainus, mida ta teha viitsib on närida...
Eneseusu kallal.

************************************
Ja seda kõike vaatab nukralt pealt Hellus...
Lootes, et kõik muutub kord ja ta võib tulla,
emmata ja hoolida...
hellalt ja armastades.

Kuu, taaskord mu aknal...

Kuu, suur ja särav, vaatas aknast sisse ja hõikas:

"Tere ööd!"

Naeratasin... ja olin ühtaegu kurb, sest üks kuu oli taas täis saanud...

```````````````````````````````````````````````````````````````````````````````````

Ilu ei sünni patta panna,

kuid kuu küpsetab kaunid kaunimaks,

lummavad lummavamaks...

Ja kütkestab...kuni seisad pealaeni ahelais...

armistunud ta armust.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kes oled, oo kaunis tundmatu?

Milline on sinu tõeline siht?

Tulen su tuppa ja vaatan sust läbi...

Näen sinu sisse ja tunnen su ära...

Kas tunned mu jahedat kutset?

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Olen kurt ja pime ja tumm...

püüan vaadata maha ja olla omas...

kuid siiski...

ta haarab mu embusse

ja kannab kaugele

horisondi piirile,

taeva servale,

kiikuma,

kui hullumeelne, kuutõbine...

haiglaselt armunud

kuu kumerusist ja nõgudest...

hetk vaikust ja kaigub üle sumeda öö...

üksiku emahundi ulg...

üksiku, kuid mitte üksildase...

sest KUU.............

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Värelev helk mu pisaras põsel,

rõõm missugune...

võbelev kiir poolavatud huulel

õnnevirvendus...

Olen omadega...

KUUS...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

vastakad mõtted, kas pole...

on tühi, on täis, on uniselt kuutõbine...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

sidrunivalgetel siredail säärtel tipivad kuldvalged päkad...

kiiri sünkjasse laotusesse,

veidi vallatu, veidi südametu,

süütult vulgaarne...

kuulaps on taas tulnud maailma hullutama...

ja kleit on taaskord nurjatult napp...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Illuminaator käristab augu

mustendavasse seina,

kuumehike tahab välja vaadata...

kuid väljas on oi oi kui pime...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Sina oled seal...seal, kus sind ei ole...

Mina olen siin... ja olengi siin...

Kuid mõtteis olen su juures,

seal, kus sind ei ole...

on vaid meelepett,

ja kujutlus Kuust...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu naelutas mind silmipidi...

ja valu ei tundnud...

sest arm oli sügavam...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Tants,

hullumeelne ja kihutav,

kahanev ja paisutav,

kord nii, kord naa.

kuni kõik saab otsa ja

luuakse uus...

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu, see on Vana Rahu Ise...

`´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Pilvine mees vaatas mu peale ja kuusilm naeratas...

Kuid kõhe oli mu süda...

Sest see mees oli tuhm ja võõrapärane...

kahkjas sära oli silmis...

kui kutsus mind endaga.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Koputan su aknale,

ava ja võta kinni mu surmkülmast käest...

Hirm valdab vaid häbelikke...

Kuid sind tunnen läbi ja lõhki.

´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´

Kuu tegi kase latva pesa,

viimsetes lehtedes kattis end.

Külm... nii külm oli...

Sest Täht oli lennanud ära

sumedas augustiöös.

Ja Päike...magas jälle kõik maha...

´´´´´´´´´´´´

Avastus...alastus

Ühel hetkel kui olin pikalt olnud jõuetu, avastasin, et maailma parandades olin oma kõige armsamad hooletusse jätnud (inimesed, taimed,hetked)... minu ümber haigutas tühjus...tühjus minust... ja kuigi olin maailmale headuses ringi peale teinud ja püüdnud parandada kõike, mis seda vajas, olin kaotanud selle, mis mulle kõige käepärasem ja kõige lähem... mina ise, koos oma kõige lähemate vajadustega... ja siis saabusin koju... otsustades, et edaspidi parandan seda, milleni ulatub minu käsi, milleni kaigub minu hääl ja mis minuta eksisteerides längu jääb...

Õpetajale, sünnipäevaks...

Hommik varavalges...
võbelevad lehtedes puud...
Väike saialill pea tõstab päikese poole,
läheb usinalt tööle mesilind.
Kuldne tuuleiil värisevail huulil
südant soojendades sosistab:
Ole õnnistatud, hällilaps!
Ole südamest õnnistatud!

**********************

Valendav rukkipõld,
igatsev pilk kauguses -
vabana lennelda metsa all.
Hüljata ahelad, jalarauad,
ootab avarus, pilvede värvi.
Ja ma tulen...

**********************

Ema...looduslik, inimlik, jumalik,
sünnitajaks, loojaks, ellu toojaks,
edasiviivaks, tiivad andvaks,
suure Arengu poole, Teele juhatades,
see on sinu Kutse, su loomulik Sund.

Kuu loomine 19.07.2012

Armastuses ja Õnnistuses ma tulen,
täidan kolded tulega, pajad roogadega,
õnnistan kodasid ja emaüsasid.
Saagu maailm külluslik ja mitmekesine.

*****************************

Valendav helk kuu juustes,
saadab kihara kingule,
katma vaeslapse kurbust.
Kata end, kullake,
uus hommik on saabunud, uus tuul toob pisaratele rõõmu.
Õnnista päeva!

*****************************

Saladus - suur saladus.
Mitte keegi ei tea,
mitte keegi ei näe.
On vaid punetav taevas
ja esimesed soojad kiired.
Ja üle metsa laotub tuulte sosin.
Ta ärkas!
Ta ärkas!
Tõuseb noor ja pakatav päev,
rinnad rõõmust rõõsad.
Ja laotab oma süütuse laiali.
Kõik saavad osa
ja kõik täituvad tänulikkusest.
Loodus on õiglane armastaja.
Päike on truu kaaslane.

*****************************

Imeline Ime,
kollase kaasa kahvatu mõrsja.
Sündis täna, ei nutnudki,
naeratas...
Ja rõõmustas taevas.
Lapsuke ikka toob rõõmu.
Kasva tütreke,
kasva kosmose rõõmuks
ja rahva hullutamiseks.
Õpi tantsima kuutõbiste tantsu
ja keerlema ümaral puusal.
Kuni kaob sinu pruntsus
ja sinust saab killuke lootust.

*****************************

PALVE
Soojendagu küünlaleegina kuu minu südant.
Andku see jõudu ja lootust
edasi astuda hulkuri teel.
Saatku valgust pimedatesse murekoobastesse
ja täitku need hommikuga.
Tundku mu keskkoht uut tulva,
vabastagu see...
Sündigu loovus,
sündigu eneseteostus suurimal moel.

*****************************

Täiskasvanud laps,
silmaklapid põskedel,
ootab käske kogukonnalt.
Enesel pisaarad kurgust valgumas
kopsude poole.
Viska need valjad
ja ratsuta
koidutähele.
Vaid nii võidad iseka hiiglase,
vaid nii päästad hinge helinad.

******************************


KODUIGATSUS


SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS...
S...O...S...
S...O...S...
S...O...S...
SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS, SIIRIUS,
SIIRIUS, SIIRIUS...
Palun sind, suur Kotkas,
näita mulle teed valguse suunas!
Täna, homme, ülehomme,
ka nädala pärast
ja eriti sügispimeduses
ja talvekülmas.
Olen su laps,
deliiriumist ärkamas,
apaatiast tõusmas.
valmis pöörduma koju.
SIIRIUS; SIIRIUS; SIIRIUS;
SIIRIUS; SIIRIUS...

Monoloog ja meditatsioon Kuule 19.07.2012

Armas Kuu!

Tänan Sind õpetuste ja manitsuste eest!
Tänan Sind unistuste ja unelmate eest!
Tänasest päevast alates:
ma ei muretse, vaid lähen Kuu taktis.
võtan Tänus ja Õnnistuses vastu selle, mis mu hingele armas.
seisan enese eest ja võitlen unistuste eest, kui see vajalikuks osutub.

Olen olnud isekas ja seepärast ei teadnud, mis on mu tõeline kutse.
Ei tea veelgi, kuid õpin tundma ja leian selle tõelise kutse eneses ja enese üle.
Olen valmis vastu võtma tõelise kutsumuse.
Mul on õnnistatud eneseteostus, mis täidab mu elu külluse ja rõõmuga.

Tulgu tõeline elu kutse ja toogu tuult tiibadesse.
Ma olen valmis!
Hoian käes küllusesarve, millest voolab mulle, mu perele ja kõigile teistelegi.
Olen Fortuuna - õnnehaldjas, küllusejumalanna.
Mu leib toidab mind ja on alati värske.

AU LOOJALE!

Mulle kingiti kosmogramm

Selline kosmilise nimega mõõtühik mõõtis mind nüüd pealaest jalataldadeni ja vaimust lihani...
Asi on väga isiklik ja intiimne, kuid on paar asja, mida tahan siia üles tähendada, et veelkord peale lugemist kinnistada...

* Füüsiline inimene koosneb kehast, kus paikneb inimenergia IIDSE INIMESE eksistentsis. IIDNE INIMENE on INIMESE kosmine esitus Universumis galaktilises seostuses. Ta on paljuliigiline peenmateeria kogum, kuhu seostub teadmistevaramu märgiste toimivuses; seostuvad erinevad kiirgused ning energeetilised seosed paikkonna energeetikasse looduse toimivusesse. See kosmine inimenergia, kas nimetame teada IIDSEKS INIMESEKS või tinglikult hingeks, vaimuks, kuna tema paikneb osisena inimkehas ja on keha kasutaja. Tema energeetika seosega toimivad kehas kõik füsioloogilised protsessid normaalselt niikaua kuni inimene seda ära ei muuda, kas teadlikult või tahtmatult. ta on südamele energia allikas ja niikaua kuni inimkeha on veel kasutuskõlblik. Kui keha amortiseerub-hävineb, siis lahkub see inimsilmale nähtamatu inimenergia (hing, vaim) kehast kosmilisse seosesse, et sealt jälle tagasi sündida sinna, us just vajatakse edukalt teadmisi ja samal ajal annab edasi endaga kaasuvaid oskusi.

* Teadmistevaramusse on teadmised seostatud märgistesse ja need toimivad energeetiliselt koos meelte avarusega-avatusega ning paikkonna energeetikaga.

* Märgised on peenmateeria energias esituva energoinfo antennid. Nad on teave vastuvõtjad, salvestajad, talletajad, edasi andjad. Nad on teabe vahendajad. Igal märgisel on oma paljusüsteemne toime peenmateeria energias.
Igal inimesel on juba sünniga kaasas vastav märgiste tulem ja see toimib. Ta annab inimesele andekuse, suutlikkuse ning aktiivsuse tegevustikus osalemiseks. Märgised on inimese enda energeetiline andekus ja see toimib inimsilmale nähtamatus energeetikas.

*Sensitiivsus on inimsilmale nähtamatu keha seostus Kõiksusega- Universumi energiaga; andes kehale füüsilise elu. Nii on kõik inimesed sensitiivsed vastavalt enda päritolule ning meelte avatusele, suutlikkusele.
Igal inimesel on juba sünniga kaasas temale omane energoinfo- kes tema on oma energeetilises seostuses ja päritolus. See teave on ala-üliteadvuses olemas ja vahest võib toimida teadlikuks teabeks kui inimene suudab keskenduda ja olla looduse seose´ga. Loodus on ju inimesele energiaallikas ja samal ajal annab innustust tegutsemiseks-loominguks.

*Universum on avatud teadmiste tsenter. sealt on võimalik hankida teavet uuendusteks, uute tehniliste protsesside teostumiseks. Kui suudad keskenduda võid saada teavet teadusena.

*Jalad on inimesel antennid maa seosesse ja käed on antennid atmosfääri, sealsesse energeetikasse, kusjuures toimib energia voolavus kogu kehas, ka kehaväliselt nii öelda kiirguslikult.

Sellised tarkusekillud kosmilisest mõõtühikust- kosmogrammist... juulis 2012

Täiskuu lävel

Muusika on nagu meele keel. Sa kuulad seda ja mõistad... Ilma sõnu õppimata.
Meelega, lausa hea meelega... kuuenda meelega.
Ja sukeldud meloodiasse, rütmidesse, südamest otse muusika südamesse.
Uppumisohtu ei ole, sest lained kannavad...
on vaid oht jalad maast lahti lükata... minna minevikku-tulevikku-olevasse-eikuhugi...

Lendan minagi täna, kuu on mu saatjaks.
Tähtede poole, muusika saatel.
Olgu noodid mu vardjaks sel teel.
Olgu rütmid mu teenijaiks...
Ja meloodia lendavaks vaibaks, millega pehmelt maanduda....

Kui jõuangi tagasi... Ehk on hetk edasi...
Patused minutid läinud kõige liha teed...
Jätnud sekundid iharalt ootama.

Kuid lennakem, õeksed kuukiired...

meenutuseks vanad harjutused

12.01.2011

Kohustusi ei ole, on vaid vabadus-vastutus. Vabadus annab valida Teed ja Viise. Kuid iga samm toob kaasa Täitumuse, selleks peab olema valmis.
Soovi ja see täitub, kuid ole oma soovides teadlik ja ettenägelik. Vastuta oma soovide täitumise ees!

Kuidas saan kiirendada oma vaimset arengut?
Sina ise oled võti. Sina ise suudad oma arengu kiirust määrata.
Nii nagu mõtled, nii on. Ole rõõmus ja õnnista päeva!
Iga päev toob su ellu uued sündmused, uued valikud ja võimalused. Õpi neid kasutama, need on vaid vahendid su Teel.
Süda ütleb, kuula Teda. Õpi ennast tundma!
Rahu on see, mis viib kiiremini edasi. Säilita Rahu eneses ja enese ümber. Rahu kõigiga, kes sinu ellu tulevad ja sealt lähevad. Ära pea vimma, ole mõistev!
Nagu lumi, mis sajab alla ja puhastab porist pinda. Nii lase oma mõtetel voolata üle sündmuste, inimeste ja tunnete.
Ole justkui laps! Rõõmusta pisiasjade üle, rõõmusta iga hetke üle.
Mägi! Mängi olukordadega, kasuta oma loovust!
Iga situatsioon su elus on su enese näidend. Nagu ütles Anatoli Nekrassov oma raamatuis. Ja need ei ole vaid tema sõnad, seda on öeldud sajandeid enne:
Sina lood oma eluolukorrad. Sina valid näitlejad, sina valid lava. Mängi siis oma elu näidendit, sest sina oled selle kangelane.
Kuula kevadet! Ta on igal pool. Uus Kevad on saabunud. Lumi on vaid eelkäijaks, tee puhastajaks.
Nagu Ristija Johannes Piiblilugudes käis Jeesuse eel, nii käib lumi Kevade eel. Jälgi märke!

Elate imelisel ajahetkel. Ümber sünnivad imelised Lood. Ärge kartke! Need on vaid sünnitusvalud.
Maa kannab vilja, sünnib uuesti. Kõik muutub taas. selline on juba kord Kord. Nii peab olema.
Teie olete nende imeliste muutuste tunnistajateks. Olge siis väärilised rõõmustam! Rõõmustama koos Maa ja Looduga. Olete osa sellest.
Enam ei saa inimene rikkuda seda ilu. Tema võimuse piir on käes. Nüüd on vaid loodus see, kes valitseb.
Sest valitsemine, nagu me varemgi oleme öelnud, ei ole vallutamine, vaid vastutus ja hoolimine.
Valitseja on kui lapsevanem, karistamine on viimane samm. Loodus ei karista kedagi, tema soovib vaid head. Ja see, mis nüüd sünnib, on hea teie lastele ja nende lastele. Õpetage neid selles Vaimus, et nad oleksid osa sest loodusest ja jätaksid maha teie vead.
Lapsed on puhtad, kui sünnivad siia. Inimene ise rikub nad kasvades. Hoidke neid sünniseisundis: rõõmsalt naiivsed ja usaldavad. ka looduse suhtes. Sest loodus ei valeta, loodus ei kurjusta. Loodus vaid on, käsikäes inimesega. Kui inimene seda soovib.
Sinu ülesanne siin Elus on puhastada Loodut, õnnistada seda. Sära maailmale ja maailm särab sulle!

Ole õnnistatud!
Au ja Tänu Loojale!

06.01.2011

See olen mina, sinu Süda, kes kõneleb. Kuula hingekandle helisid! Selleks see sulle anti, et häälestada end õigele Muusikale ja leida Harmoonia.

Kas mulle antakse õigus näha ja kuulda, tunnetada? Kanaldada? Mida peaksin ma tegema, et end ette valmistada? Puhastuma, kuidas?

Ja mida sa siis praegu teed? Ka iseenda seest vastuste otsimine on kanal... Kontakt enesega, oma tõelise Minaga, dialoog.

Küll tuleb aeg.

Kas otsid kontakti või otsid tõendeid? Mõtle sellele! 

Niikaua kui otsid tõendeid, ei anta sulle neid sinu sees. Need on väljaspool, sümbolid maailmas.

Neid peab oskama märgata: filmid, muusika, poliitika, erinevad "kanalid".

Leia aega enesele! 

Ei ole nii, et seda EI SAA. 

"Ei saa" on sinu mantra. Kaota see ja võta kasutusele "saan", "olen", "teen", "leian", "TEAN".

Tänane päev on õnnistatud päev, nagu iga teinegi.

Ära istu jõude, tegutse igal hetkel!

Kui vaatad, et ei ole tegmeist, tegele endaga.

Ära muretse, et heidad vara magama. Sa ei adu, mis sinuga siis toimub. See ei ole halb.

Mingi hetk ilmutab see kõik sulle ennast, mida sa oled kogenud oma unedes ja unistustes.

Naudi iga laiska hetke! See on hetk sinu enese jaoks. Ja hooli endast!

Pühiste ennast!

Anna endale võimalusi, kingi Aega ja Rahu!

Ära tee alati nii nagu "peab", vaid nii nagu "vaja"!

Oota ja vaata, mis tuleb. Kõik on juba teel.

Ajalugu ei ole nii oluline. Oluline on praegune hetk, olevik.  See, mida sina saad olevikuliselt ellu saata.

Õnnista hetke, õnnista Maad ja Rahvast, Taevast ja Kosmost!

Õnnista vaenlasi ja sõpru!

Mingu neil kõigil hästi!

Sinu sees on tohutu jõud, too see välja!

Laota see üle Maa!

Sära, sära igas hetkes, kus elad! Ära unusta hetkepoegagi!

Sära ja sütita kõiki ja kõike su ümber!

Lõpuks peab lihtsalt süttima viimnegi pimedus.

Tulel on tohutu jõud. Valgusel veel suurem.

Nad koos moodustavad Päikese, Elu Allika.

Sa oled päikese killuke. Tea seda ja kasuta enda ressursse! Need on lõputud.

Sinu energia tuleb Päikeselt. Päike ei ole üks ja ainus, neid on lõpmatult ja nad teevad koostööd - toidavad üksteist.

Võta see eeskujuks! Kohtu teiste päikese kildudega ja vahetage energiat. Toetage üksteist! Abistage vajadusel!

Põletage üksteises pimedust!

Sest halba ei ole, on vaid teadmiste puudumine ja võhiklus.

Pimedust ei ole, on vaid Valguse vaegus.

Andku need teadmised sulle jõudu, usku endasse ja ümbritsevasse ja tahtmist edasi tegutseda!

Ole tubli ja kannatlik!

Järgi oma südant!

AU LOOJALE!

13.06.2011

Lootus sureb viimasena. Usalda ennast ja oma teed!

Nagu vihm kastab maad, oled sinagi maale kasteks. Kasta seda oma Armastusega, Hoolitsuse ja hellusega

Ära hoia minevikust kinni! See on sinu kammitsad ja ahelad.

Ema süda hoiab meid vahel kinni, ja neid ka, kellesse oleme kiindunud. Nii teeme halba nii endale kui ka neile, kellest hoolime.

Hoolimatus! Kuid mitte südametu. Inimlik...Armasta, kuid ära ahelda!

26.04.2012 mõtteharjutus

Palve, teejuht, soov
Laine – suur, rulluv laine läheneb.
Teel oled, kuhu?
Minu juures on Teejuht-Õpetaja ja veel keegi. Ta käsi on minu õlal, ta on minu kaaslane. Me kõnnime kolmekesi pilvede peal. Vaatan alla, all on ürgmets ja ojad voolavad seal. Kõik on puhas ja ürgne. Olen olnud õpetaja, see roll on mulle kauges minevikus antud.
Tuleb veel pisut oodata, oled saanud ringi vaadata ja kõik algab otsast peale. Kui olid vanal ajal õpetaja, alustasid ka otsast, algusest. Nüüdseks on ajad ümber saanud ja ring algab jälle otsast peale, nii ju kõik toimubki. Tuleb meenutada, sest igal õpetajal on oma ala. Me aitame Sind, riputame Sulle kaela võtme, aga Sa ise juba aimad, mis alaga tegelema hakkad, õigemini, mis teemal Sinu õpetused on.
Minu Teejuht-Õpetaja on RA (st üks õpetajatest). Tunnen külmavärinaid. Ta embab mind ühelt ja teiselt poolt ning silitab käega minu põske. On nagu ema paitus. RA on naine. RA nimi on vanem kui Egiptus. Nimed on mehestunud. Naise roll on oluline. Ei saa ju õpetada külma ja kuiva õpetust, naine toob kaasa emotsioonid, emotsioonide ajel õpetusi edasi anda on väga oluline, on kergem õpetada. Paljud naisõpetajad on ajalukku läinud kui mehed. Nii on loodud religioone. Ei tasu uskuda, mis kirjas on.
Neitsi Mariast palju mälestusi, sellest, mis oli, elavad edasi, need on legendid, neid teisendatakse, aga elavad edasi.
Minu ja meie kõikide kätes on suur jõud. Kui paned kaks kätt vastakuti, vallandub tugev jõud tugeva energia moel, mis on tugevam ükskõik millisest energiast.
Maaema –väga võimas energia, aga inimesi on rohkem ja inimmõte loob kõik ülejäänu Maa peal. Seega on inimkeha kõige tugevam energia Maa peal.
Minu kaaslane on rännanud läbi palju erinevaid maid paljudes eludes koos minuga. Ta on minuga samal tasemel. Pikk tee on käidud, teen neid valikuid, mis olen otsustanud ja saavutan avaraid tegusid.
Templite aeg füüsilise silmsel kujul on otsa saanud. Oli aeg, kui hakati templeid rajama, oli inimene mõtluse kujul nähtamatu. Valge marmor on kaduv, võib otsa saada. Inimmõte aga kulgeb edasi, mõttega sisened templisse, vaimutemplisse, seda ei hävita miski. Kui kõnnid avatud vaimusilmaga, võid märgata erinevates paikades vanade templite jälgi.
Mulle valatakse midagi peale, voolav valgus valgub otsaette, lagipähe. Pesevad minu juukseid. Kannikese moodi lilled asetatakse mulle juustesse. Olen GEOOLIA, mul on tumedad juuksed ja rohelised silmad, juuksed on pikad. Käed ei ole mul nagu inimese käed, nahk on nagu delfiinidel, tugevalt kortsus. Mu kätel ei ole tõesti inimese nahk.
Võti on mul kaelas. Avab paljude inimeste südamed. Kalliskivi on otsa ees, seal on mingi lohk, kus kivi asetseb. Tal on spektri värvid. Loor, õrn nagu ämblikuvõrk, asetati mulle pähe. Kauss, kastan oma käed sinna sisse, soe vesi ja huvitav tunnetus. Nad mõlemad toimetavad minu ümber, ühe käsi on ikka minu õlal. Olen paljajalu, sandaalid ühe paelaga kinni. Mul on jalavõru – kivist, täis mineraal, 5-aastasena sain selle endale, roosa kvarts, hele, läbipaistev, suitsune. Nabas on ka rõngas, lilla kivi ametüst. Loodan, et pannakse ka kõrvarõngad. Nad naeravad, ütlevad, et need on inimeste jaoks. RA on 3 m pikk, mina olen umbes 2 m ja minu kaaslane on sama pikk. Kaaslane, nagu ema, paitab mu põski.
Päev on otsa saanud, nii palju läks aega. Tähistaevas, tõmbab selle keebina mulle peale, õigemini selga. See on kaitse nende eest, kes ei ole veel valmis minu õpetust vastu võtma. Iga hinge ärkamine toimub omal ajal, temale sobival ajal. Nendel, kellel ei ole aeg – ei jõua ma nendeni. Kannatlik peab olema, kõiki ei ole vaja õpetada. Igaüks peab oma õppetükid kätte saama, siis saab neid edasi õpetada.

Oma eludes kogume erinevaid andmeid, käime eludes koos, saame õppetükke vastu võtta, mida oleme valinud ja hing on rahul. Mõned valikud on muutunud raskemateks, kui esialgu olid meie endi lootused.

Stabiilne rahulik aeg on liiga habras, me ei oska iga hetke hinnata, aga tuleks. Me ei tea kunagi, mis järgmine hetk meile toob.

Taimed on suurepärased õpetajad, nad õpetavad meile kannatlikkust, on osa sellest õpetusest.

Istume suurde saani või kelku, ees on linnud, ei tea, kuhu nad meid viivad. Lahkume Maa kihtidest, Maa atmosfäärist. Ees on suur punakas planeet. Läheme mööda, ei lähe ka Päikesesse, läheme hoopis teisele poole. Suur sinine planeet, suurem Saturnist ja Jupiterist. See planeet on suuremalt osalt gaasiline.

Eeter, ujun seal sees, jalad käivad nagu oleks saba. Kalainimesed ujuvad siin, ühel on lai magu nagu rai. Siin on koos need, kes valmistuvad emaüsasse minema. See ettevalmistus on selleks, et kuidas emaüsas hakkama saada. Hing-vaim saavad selle tunde, see rahustab, need hääled. Kui pea põrkub vastu kõhtu, tekib selline eriline hääl. Siin ongi Hinge-Vaimu ettevalmistus Maale tulekuks, et emaüsas hakkama saada. Kõik on teistmoodi, pean siin ujuma. Saan siin selle materjali, mis paneks meenuma mulle üht varasemat esimest kogemust, kui sain esmasena emaüsasse. Ma hakkan naiseks kasvama, sirguma, rinnad kasvavad (eeter fluidum, valgusevedelik). Me kümbleme selles ja hakkabki arenema tunne nagu kasvaksime emaüsas. Meil on ju mälurike, oleme ise seda palunud, et meid fluidumist lahti ühendataks (me saaks end ise ravida, suured haavad kinni kasvatada, sõrmed otsa kasvatada, kui on opereeritud jne). Eeterkeha kinnitub astraalkeha külge ja hakkab arenema, moodustuma materiaalse keha esimene samm, et saada materiaalsusesse. Luud, juuksed ja küüned tekivad teistmoodi, seal on rohkem DNA, sellest teinekord. Elekter ja närvid on kaasas, elust elusse läheme ja tugevdame seda. Me tulime elust elusse seda arendama.

Kui Maa pealt lahkume, on kokkuvõtete tegemise aeg, siis ei toimu arengut, vaid toimub kinnistumine. Paneme pitseri peale, mis oleme kinnistanud. Ja see, mis on kinnistunud, ei kao enam kuhugi, koos sellega saame järgmisesse elusse. Siit tuleb see, et keegi ei saa taandareneda, areng seiskub. See ei ole mandumine. Oled ühe koha peal, mitte ei lange tagasi, mitte kunagi ei lange tagasi (kordab seda).

Tegelikult aega läheb – rohkem kui üks elu kulub vegeteerimise peale. Me ei lähe edasi ega tagasi, lineaarne liikumine. Me hõljume vasakule, paremale, ülesse, alla. Me oleme nagu tukslev süda. Kui ühes elus elame väljapoole, siis teises elus elame sissepoole, ongi nagu südametuksed. Universum on ka üks suur süda, tõmbub ja tõukub, toimub pulseerimine, aga see ei ole hinge arengu tagasi liikumine. Edasi, tagasi – areng toimub kogu aeg.

Keel piirab, oleks vaja keelevara laiendada. Esperanto keel on hea keel, aga Sul pole aega seda õppida. 

Tulnukad ümber Maa ootavad kontakti inimestega. Mõne aja pärast külastavad. Ärge kartke neid, nad tulevad rahus, nad on nagu väliskülalised. Ümber Maa tiirleb ka vaenulikke, mitte ainult ümber Maa, vaid nad tiirlevad ka Maal. 

Tegelikult ei ole olukord nii hull, igal olukorral on oma tõde. Inimesed ise on nagu kahepaiksed, oleme ju siin kui ka seal. See on meie arengule kasulik. Oleme vaatlejad, ei tohi süüdistada tulnukaid, ise oleme kõik valinud (me ju ise ka vaatleme, saame olla korraga siin ja seal).

Palju külvatakse hirmu, kes ei tunne ära, blokeerivad oma edasise arengu hirmuga ära. Maa ongi hirmuga kohanemise koht. Igapäevases elus on palju hirmu. Lapsed kardavad vanemaid, kui keegi eksib, mõni kardab ämblikke, teine jälle pimedust. Need on pseudoprobleemid. Hirmuga tuleb vastakuti seista ja hirmule otsa vaadata, siis hajub hirm ära.

See hetk, kui enam ei karda, on usalduse hetk iseenda vastu. Ükskõik, mis juhtub, kui ka lahkun siit elust, olen mina ikka mina, seda tuleb mõista. Hirm allutada on parim õppetund. Sina ise oled ju olukorra peremees, Sina ise oled võitja olukorras, oma arengus. Kui kõik inimesed seda mõistaksid. On ohvrid, kes teevad kellelegi liiga, teevad head. Kui kõik aru saavad, lõpeb kurjus.

Kaastunne, tore sõna, kellelegi kaasa tunda, me ju olemegi kõik üks. See, kes teeb teisele ülekohut, tunnetab seda, mis tunneb kannataja, hinge vaev. Kaasatundmine, tuleb teadvustada endale õppetund. Kui teisele liiga teed, mäletad, mida Sa teisele tegid.

Solvumine. Kui pole kunagi kedagi solvanud, ei tunne seda ega saagi solvuda, tal pole seda tunnet sees. Sama on armukadedusega. Kõik tuleb elus läbi elada, need on ju kogemused.

KARMA. Elust elusse on meil kaasas väike kapsel. Karma, Sa oled muutnud oma valikuid, mida algul valisid. Kui jõuad sama olukorra juurde, kapsel avaneb, saad uuesti valida. Karma on nagu tunniplaan, mida saad ise muuta. Karma ei ole saatuse poolt kaasa antud, paika pandud. Sa valid aine oma tunniplaanis. Sind ei pea õpetama üks kindel õpetaja, õpetaja saad ise valida. Õpetaja valik ongi karma kogemuste tee. Sul on valida, kas valid karmi õpetaja, Sulle tehakse puust ja punaselt ette või valid leebema õpetaja. Kui valid karmi õpetaja, on Sul kergem tee, saad praktika, kui valid leebe õpetaja, on Sul raskem tee. Kergemal teel saad praktika, raskemal teel teooria. Kes tahavad kiiresti edasi minna, valivad kergema tee. Kergem tee on tapja tee, on õppetund, saad tunnetuse, mida teisele tegid (ohvriaste, ohvriseisus). Kui valid raske tee (teooria), on Su elu ilus, kõik on pealtnäha korras, aga arengut ei ole. Sul tuleb palju vaeva näha, pead palju tööd tegema, Sa nagu raiskad aja ära, mõtiskled palju, s.o kulgemise tee. Kloostri mungad võivad seda endale lubada, sest nad on arenenud hinged. Arenenud hinged teevad täpselt, mida tahavad, näiteks Dalai-Laama. Ta on tugev isiksus, temal ei ole vaja enam kogeda, tema tunneb üle maailma inimeste valu ja kannatused ära.

Au Loojale!

19.04.2012 päevikusse

Päike on pilve taga,
kuid ta on olemas.
Meie valguse ja jõu allikas.
Meie vaimutoitja.


Inimesel on komme rabeleda,
rabeleda meeleheitlikult ja
teha seljuures nägu,
et on üliasjalik.
Rabelemine väsitab keha,
muretsemine väsitab vaimu.

(gregoriaanide koraali tasutal)

Tolmused seinad, nõtked sambad,

väikene aknake, kust päikene

heidab valgust.

Istub mehehakatis,

noor ja kogenematu,

kuid vaimus virgunud.

Istub ja kirjutab.

Jupike küünalt valgustab kirjatähti.

Sõnad on napid,

kuid paljulubavad.

Tema hing ihkab enamat.

Päevasündmused saavad ritta laotatud,

kuid hingest tulevad mõtted

püütakse meels kinni.

Ära kirjuta,

kui hing sulle armas!

See ei ole see koht,

kus Jumala kaitsvad käed,

sinu õlgasid toetavad.

Siin on kõik teisiti.

Seintel on silmad,

julmuses imbunud õudused.

Summutatud karjed ja nutmata itkud.

Tolmused seinad,

suruvad sambad 

kui valvurid rüütleina

ukse ees oma piigid risti.

Ja sina istud kui vangis, meeltevangis...

Sa kirjutad, päevasündmused laotad ritta.

Kuid see, mis hingel,

jääb meelte varju.

Üks rändur kõrbes,

kaamel lahkus, lähkrid on tühjad.

Ootab oma hukku.

Kuid hukku ei tule.

Valged inglitiivad kannavad

riisi ja mannat, käed söödavad

nälgurit. Oled päästetud!

Mine ja kuuluta maailmale, et

Jumal, sinu Isa, on lubanud

lunastust neile, kes

rännaku seavad esmakohale

lodevuse ja ükskõiksuse ette.

Ka siis, kui rännak on ränk,

näljas ja üksinduses.

Eriti siis.

Kes oled sina? Olen saadik,

tulen Kodust ja olen su sõber.

Palusid ja ma tulin.

Kuid ma ei teadnud, keda

paluda. Ei mäleta neid sõnu.

Sõnad on vaid kõlksatus huulilt.

Hingepalve on see, mis tõuseb

linnuna taevasse ja lendab

tähena Jumalakotta.

Tema kostab su eest.

Usalda hinge oma vaevas,

usalda Vaimu alati

ja üle kõige.

Sest tema on see, kes oli, on

ja jääb.

Aamen.

Palavikuliselt kuum on kirg,

kirg ammutada vaimuväge.

Su keha ei kannata kuumust,

mis vallandub lõõmas.

Hoia tagasi, hoia tagasi oma uljust!

Võta rada kui kulgemist.

Kiirtee viib vaid mööda, mööda

tõelistest kingitustest, mis tee ääres

ootavad leidjat. ja on sinna

asetatud leidja enese poolt.

Äratundmiseks ja õnnistamiseks.

Ole rahus! Jahuta end!

On aeg, et sarviline näitab oma palet.

Ja Looja vaid helgib kauguses.

See on su oma kujutelm. Sest lõppeks

oled sina see, kes loob oma lava.

Lood ise tegelased oma elumängus.

Kerge on langeda võrku.

Eriti kui oled puhas, vastuvõtlik.

Negatiivne ja hall otsib toitjat.

Hoia meeled puhtad, hoia harmoonia hinges.

Süda valvab ja hoiatab.

Oled uuesti sündimas.

Uus ajajärk on vahetumas ja saabumas.

Hetkel on oluline hoida seda, mis sulle on antud.

Hoida vaka all ja oodata.

Hiilgab vaid kassikuld.

Vääriskivid on liivas peidetud ja ootavad oma aega.

Ole kannatlik!

Oled hetkel üksik rändaja.

Miski ründab ja hoiab kui vibusse tõmbunud kass 

metsiku pilguga sul silma peal.

Keha on su sõber.

Ta kaitseb sind siis, kui oled hajevil

ja astud märkidest mööda.

Jälgi sümboleid oma elus!

Jälgi lindude-loomade sõnumeid!

Kuula tuult!

Kõik käivad su eel ja kraaksuvad.

Puhka, lapsuke!

Puhka ja mõtiskle selle üle, mis on.

Mitte selle üle, mis oli või tuleb.

Hoia end tänases hetkes.

ja naudi tundeid, mida tekitab palavik.

Sest see on sündimise hetk.

Kõik otsib väljapääsu.

Ka looming.

Kui lased sihi silme eest, kaob pind jalge alt.

Tuge otsides komberdad köiel, all mustamas sügavik.

Kuid ees on heledus, helge kodutee.

Kui mäletad, muutub köis klaasist sillaks.

See on tugev, kuid siiski meenutab, kui habras on usalduse otsimine.

Ja kui tugev on usalduse olemasolu.

Täielik usaldus.

Läida valgus pimeduses ja astu julgelt edasi.

Ründajatel puudub see valgus. Nemad ei leia sinu teed,

vaid on sunnitud astuma oma rada.

Ja peeglid palistavad nende teed.

Kõneledes kõikidest mustadest mõtetest,

mida nad sinu suunas lennutasid.

Kui õlised linnud, kukuvad maha need mõtted.

Ei jõua nad kõrgustesse.

Astu üles ja hoia kannad tiivulised.

Siis oled eemal hirmust ja rünnakust.

Astu mööda taevatreppi.

See on avatud ja kandled mängivad tervituslaulu.

Tere tulemast koju, mu laps!

Oled käinud pika ja üksildase tee.

Nüüd oled sa siin ja miski ei vähenda rõõmu,

mis valdab mind ja kodakondseid.

Oled mu armastus, oled mu lootus.

Õnnistan sind, sinu teed, sinu hinge ja vaimu.

Tiivad kandku sind läbi elude.

Kandku kergelt, kuid vahedalt,

et oleksid kursis toimuvaga,

et oleksid kaastundlik ja osavõtlik.

Oled minu armas poeg!

Argipäeva harjutus tulevik-olevik-olev-loov loomiseks

Meditatsioon leitud sellelt oluliselt leheküljelt.

Kut Humi

Meditatsioon
Kõiksus su peopesadel

Tere, armsad Inglid! Olen Õpetaja Kut Humi.
Kas mäletate seda, et teil on Sisemine Laps?


See on teie Mina osa, kes rõõmustab elu üle, tervitab muutusi ja ei lakka imestamast imede üle – uskudes neisse, tunnistades neid absoluutselt reaalseks... Aga veel armastab väga teie Sisemine Laps mängida, andes ruumi fantaasiale ja piiritule loomisele. Kas mitte nii ei mängi Kõiksuse Looja tema ääretutel avarustel ja loo uusi ilmasid?
Hakkame meiegi mängima mängu... Aga samas loome midagi ebatavalist ja erakordselt tähtsat! Oo, mu armsamad! Ärge arvake, et veedame aega lihtsas lõbutsemises. Meil seisab ees tähtis vaimne töö. On selline väljendus: „ mis on all, see on ka ülal“. Aga teie mõtted, teie taotlused, isegi TEIE MÄNGULINE LOOMING on osa Galaktilise Valguse Pere ühistööst.
Täna, siin ja praegu, asume ebatavalisele reisile. Läheme teed mööda, mida inimesed nimetavad Möbiuse lindiks. See on tee läbi mõõtmete portaali. See on üleminek 12-nst 13-neni. Ja see on – teie tulevane tee neljandast viiendasse mõõtmesse.


Paljud lapsed väga armastavad mängida, lõigates kääridega paberist välja figuure. Võtame meiegi paberilehe, käärid ja liimi. Lõikame kitsama riba kogu lehe pikkuses. Paneme ta selliselt kokku, et tast saaks rõngas, ühe riba ääre võib panna teisele. Nüüd kujutlege, et välimise ringi ribal olete teie, Kehastunud Inglid, aga sisemisel – Vaimne ilm – need, kes on Eesriide taga. Hakake liikuma välimisel ringi poolel! Ükskõik kummale poole te ka ei liiguks – te ei saa lahkuda oma maailmast ja sattuda Siseilma... Nimelt sellisesse seisu jääb veel teie mõõde. Aga Valguse Töötegijad unistavad üleminekust viiendasse mõõtmesse. See on nii! Hakake siis tegutsema! Võtame lindi otsa, pöörame ta 180 kraadi ja ühendame uuesti lindi ääred. Kusjuures – tähelepanu! – on vaja pöörata lindi äärt, liikudes ringil vastu kellaosuti suunda.

 

 

Te naeratate, mu Päikselised! Paljudele meenus, kuidas te lapsepõlves mängisite seda mängu. Aga,
muidugi, mängisite! Ja uskuge, et see polnud juhus... Alustage uuesti lindil oma teekonda ja... jõudke tema teisele poolele! Ja-ja-ja! Paistab, te mõõtmed said oma ühise üleminekuliini! Ja nüüd te saate jõuda Siseilma... Kuidas siis – aeg asuda teele läbi mõõtmetevahelise portaali? Esialgu veel mitte, mu kallid! Teeme vaimset tööd – ühe väiksema mõtteharjutuse...
 Kas olete valmis? Alustame...
1. Kutsuge Valguse Pere, kes on alati Teiega, koostööle... Tundke Armastuse energiat, mis tuleb Suurelt Keskselt Päikeselt... Ärge kiirustage... Hingake aeglaselt... Sulgege silmad... Vaikus... Absoluutne rahu...

2. Kujutlege planeet Maad nagu imelist sinist Pärli. O! Sinine pärl on väga haruldane! Võimalik, ka teie planeet – on haruldane Pärl kosmose avarustes? Kas on see nii, mu Päikselised? Kas arvate, et te planeet on haruldane ja sellist pole kuskil mujal – ka mitte Kalaktikas. Ja sellest väljaspool?.. Võtke mõttes Sinine Pärl oma kätte ja pange ta Möbiuse Lindi päris äärele. Nüüd alles kujutlege, et teil pole käes paberilint, aga lahtirullunud Galaktiline Lint miljardite tähtede ja ilmadega. Ja te – mitte enam kehastunud inimene, aga võimas Looja... Valguse Kaastöötaja, peata hetk! Laienda teda igaviku avarusteni. Mida sa tunned, kui kui hoiad käes miljardeid tähti ja planeete? On sul erutust, hirmu?... Ei! On sul kindlusetusetunnet?.. Ei! On sul teadmine, et kõik need tähed ja planeedid oled sina, aga sina – nemad!.. JAH! Mis teid ühendab? Kindlasti – Armastus...

Mu Kallis, see on nii lihtne... tunda oma MINA LOOJANA... Lihtsalt hoia kõik need tähed, planeedid, kõik need ilmad oma käes ja ava neile vastu oma Süda... Üheski neist ilmadest pole MIDAGI VÕÕRAST! Pole ainsamatki planeeti, ainsamatki mõõdet, ainsamatki ilma, mida pole SINA loonud. SEE KÕIK ON – SINU LOODUD. KÕIK SEE – KÕIKSUSE ÜHTNE SUGU. KÕIK NEED – ON SINU OSAD... SINU ARMASTUS... SINU PIIRITU KÕIKSUSLIK ARMASTUS KAASLÕI SELLE KÕIKSUSE... JA PRAEGU SA LIHTSALT OTSUSTASID MÄNGIDA, MUUTUSID ESMALT VÄIKESEKS INIMESEKS, SIIS AGA ÄKKI MUUTUSID SUUREKS JA VÕTSID KOGU KÕIKSUSE OMA ARMASTAVATESSE KÄTESSE. HOIA TEDA OMA KÄTES, LOOJA. HOIA, KUIDAS SUUDAD... SIIN JA PRAEGU SAADA OMA ARMASTUS KÕIKIDELE ILMADELE, KÕIGILE NEIS ELAVATELE. KÕIKIDELE MÕISTUSLIKELE OLENDITELE, KÕIKIDELE ELAVATELE, KÕIKIDELE TAIMEDELE. KÕIKIDELE OLEMISE VIISIDELE. KÕIKIDELE ILMUTATUTELE JA MITTEILMUTATUTELE. MÕISTA, SA VÕID SAADA SUUREKS JA VÄIKESEKS. PLANEEDIKS VÕI ROHULIBLEKS. MIS ON SEAL VAHET? SEE KÕIK OLED SINA... AGA TEA, KUI NEED ILMAD KUTSUVAD SINU MINA, SA VÕTAD VAJALIKUL MOMENDIL NAD OMA PEODESSE JA SOOJENDAD ARMASTUSEGA... ARMASTUSEGA, MIS MUUTUB JÄRJEST TUGEVAMAKS... SEST IGA ILMAGA, MIS SA LOOD, SAAB KÕIKSUSES OLEMA ROHKEM ARMASTUST... AGA SEAL, KUS SA LIIKUSID KANNATUSTE RAJAL, ARMASTUST SAAB PALJU KORDI ROHKEM..

LOOJA, KAS SULLE MEENUS OMA MINA? HAKKA LOOMA! KÕIKSUSLIKUD ILMAD ON JUBA SAATNUD KAUAOODATUD VAIMSE KUTSE! TÄHED HELISEVAD OMA TEEMANTKIIRTEGA, TEATADES SUUREJOONELISEST TAGASITULEKUST. ROHULIBLED SOSISTAVAD SAKRAALSEID SÕNU JA OMA ÕRNADE KEHADEGA KEERDUVAD VALGUSE SPIRAALIDESSE... IIDSED MÄED PLANEETIDEL AJASID SIRGU OMA HÕÕRDUNUD SELJAD, ET SAADA PÜRAMIIDIDEKS, MUUTUDES VÕLUVATEKS VAIMSETEKS FIGUURIDEKS...

JA SIIN ON ME GALAKTIKA – „LINNUTEE“... KUJUTLEME TEDA MÖBIUSE LINDINA...

Seal, Galaktilise Lindi äärel, elustuvad hiljuti Sinu poolt loodud ilmad, oo Looja! Noortähed kõrvetavad su sõrmi, tunned veel Loomise Tuld... Aga teisel äärel – kõigest üks Sinine Pärl... Planeet Maa... Tema üksi... Aga ta on väärt määratut hulka ilmasid.
Sina, Looja, kasvatasid teda erilise hoolega, hoidsid eriliselt tähtsa hetke jaoks... Ja see hetk saabub. Sa viid Galaktika mõlemad ääred kokku, ühendad kaks linti. Pärast pöörad Sinise Pärliga lindi ümber... Ja-ja, sa tead, mis hakkab juhtuma edasi! Kunagi, ühes teises Kõiksuses, Sinu EMA-ISA-LOOJA ÕPETASID seda, andes teadmisi ja oskusi... Meenuta! Ruumiline Kaheksa – Möbiuse Lint – hakkab kokkutõmbuma. Ja üks Galaktika äär puutub kokku teisega. Ei, mitte üks tasand kasva kokku teisega. SIIN KASVAB ÜKS MÕÕDE KOKKU TEISTE MÕÕTMETE KIHIGA. Äär Sinise Pärliga ja suur hulk uuesti loodud ilmasid KASVAVAD TEISE MÕÕTMESSE. Pärl viib endaga kaasa sadu, tuhandeid teisi tähti ja planeete!!!

Tasa... Praegu toimub tuleviku sünnisaladus... Te mõistate: Pärl pole mitte lihtsalt ilu pärast... See on aare, mis võib avada tee paljude ilmade Siseilma. Nii ühendage nad praegu, mu armsamad! Need ilmad ja Kosmose Sinine Pärl – teie planeet. Seal, päris Möbiuse kaheksa-lindi südamekeskuses , hakkab toimuma KOSMILISE PEO TULEVÄRK. Vaadake... Vaadake sinna – otse keskele... Kas näete südant? See on Mõõtmete Portaali süda... Ta on sedavõrd hiiglaslik, et võib emmata kõiki ilmasid ja planeete. Jah, seal keskel on vaid üks väike punktike... Aga see täpike PÖÖRDUB uueks lõpmatuseks...

 

Valguse Kaastöötajad! Kas olete suutelised hoidma oma hoolitsevates, armastavates kätes miljoneid tähti ja ilmasid? Ma naeratan... Te tegitegi just seda... Ja jätkate seda. Saatke sinna, Portaalide keskusse, oma kõige Sügavam Armastus, milleks te suutelised olete...Ja veel las seitsmevärviline vikerkaar laskub ühe servaga teie südametesse, aga teisega – Mõõtmete Portaali südamesse... Nüüd teadke... Just nii luuakse tulevikku... Armastusega, kavatsuse puhtusega, Suure Loova Mänguga. Ja see on tõega nii.
3. Tänage Valguse Peret, Meister-Teejuhte, oma Toetusgruppi kaasloome eest... Tänage Suure Keskse Päikese kõikide Inglite KÕRGEMAT MINA... Ärge kiirustage avama silmi... Oodake veidi... Kuulake Valguse Pere vastust... TE KINDLASTI KUULETE SEDA...

Kut Humi – Armastusega Looja Südamest

11.09.11

                Meditatsiooni võttis vastu Sergei Kanaševski, Venemaa, Siberi föderaalringkond, Novokuznetsk 
                Illustratsioonid tegi Viktor Truhhin, Venemaa, Siberi föderaalringkond, Novokuznetsk

                Autoriõigused kaitstud. Teadaannet ja meditatsiooni võib vabalt levitada lühendamata ja muutmata kujul.
                Tõlkis Tõnu Aru

Jaaniööl

Tänasin päeva, soovisin talle head teed. Panin küünla põlema ja kaisutasin ööd... 
Une-Mati asemel tuli Jaan, küsis, kus on mu üheksa väelille tulevase kallima auks...
Vastasin, et olen juba hõivatud, õnnelikult seotud talvise pööripäeva külge... 
Ja nii ta läks, nördinuna oma teed. Võtsin kallima kaelast ja olin lihtsalt õnnelik. 
Ikkagi Jaaniöö... 


Tuli võbeles leegis, kirg ja kannatus üheskoos.
Keegi valutas südant, keegi väreles armuhoos.
Kollasinikat valgust heitis tuluke seinale,
oli suveöö kaunis ja läksin ehale-heinale...

Hing...see kaunis müstiline olevus...

Hingega on selline pentsik lugu, et me ei märka Teda kui ta on harmooniliselt omal kohal ja rahul kõige ümbritseva ja iseendaga. See on nagu liiges, lihas või midagi muud sarnast pisikest ja märkamatut, kuid ometi üliolulist.
Me märkame Teda vaid siis kui on toimunud suuremat sorti nihestus.
Juhul kui tegemist positiivse nihkega, siis ohkad hetkeks õnnest ja kõik vajub taas unustuse loori. Kui tegemist negatiivse nihkega,kus aset leidnud ka väiksemat või suuremat sorti rebestus...
Siis saabub aeg õnnelikuks taasleidmiseks ja ehk õpetab see meid sügavamalt oma hinge eest hoolt kandma, seda hoidma ja poputama... kuniks taas kõik omale kohale asetub...

........

Sõnadega on alati nii tore mängida... Kas pole mitte hing ja ingel (täiesti võõras sõna soome-ugri kultuuris tegelikult ju) kuidagi omavahel sarnased, just nende kõla, see vibratsioon...
Hing kui saadik jumalikust ollus-olematus-valgus-vaakum-vibratsiooni keskkonnast.
Sageli unustan ma selle jumaliku osa ja võtan hinge kui enesestmõistetavat. Ja tegelikult peaksin ehk igal päeval võõrustama ja hellitama teda kui saabunud Inglit, saadikut, külalist teispoolsusest, seda tõelist Ise osa Mina-Isest, kus Mina osa kätkeb endas Vaimu ja Ise osa hingekonksu, mis kinnitab Mina lõplikult mateeria-liha külge.
Milline kaunis ülesanne Hing-Inglile, hoida Maailmavaimu ja Keha ühes, et mõistaksime olla siin ja ka seal korraga. Et suudaksime meenutada ja samal ajal kohal olla.
Seda enam vajab ka Hing-Ingel õrnust, hellitust ja pühendunud sõprust. Sest vaid nii suudab Ta oma ülesannega toime tulla. Vaid nii jätkub tal jõudu maad ja ilma kokku põimida.
Ja kui mõelda, et see Vaim on osa kollektiivsest, siis olen mina, pisike ja pealt näha mõtetu molekul tegelikult saadik Jumalikust Plaanist, oluline olevus-olend-olemus siin ja praegu.
Kui sageli see kipub meelest maha voolama ja kui tore, kui taas meelele tagasi kallatakse.

...........

06.05.2012 täiskuu lähemal kui arvata oskan

06.05.2012 varahommikul

Õhkõrnad udupilved lendlevad taevavõlvil.
Uus päevasära on ööst saabunud.
Hommikused uudised suleliste sulest ja
toimetused võivad alata.
Kuldkollase lillena liugleb päikene üle lava,
on tulnud tema rambivalguse aeg.
Kuu ülesandeks on särada neile,
kel unetus või rahu segavad mõtted.
Kuu lohutus ja targad nõuanded,
salapärane helk taandumas hommikuks.

Kuhu kadus Kuu? Kuhu viib tema tee?
Kummituslik olevus, taevaste vägede vallutaja.
Kelle käed on valmistanud selle imetabase kera?
Kelle masinad on lennutanud selle laotusesse kõlkuma?

See on saladus. Suurim saladus, millest vara kõneleda.
Kuid tuleb aeg, mil inimkond mõistab.
Et kõik ei ole sugugi nii nagu paistab.
On uurimata aluseid ja vaagimata väärtusi.
Esivanemaid selle eest tänada tuleb.
Suured tardag, kes hoiavad ühena pärlikeed.
Nemad teavad, kuid vaikivad.
Andnud vande, nad kannatlikkusest pakatades
ootavad inimese avanemist.

Kuid inimesel ei ole kuhugi kiiret.
Kui muidu ruttav ja tormi jooksev,
hoiab ta Vaimu vaka all ja ei püüagi
avastada oma tõelisi vägesid.
Neid, mis kogus kord kuldsetel aegadel,
kui inimkond oli veel looduse kroon,
maakera tõeline valitseja.

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Vajad armastust, leia see endas, kui oled ärganud tunnetes
maailma ja enese poole.
Vajad lohutust, lohuta linde,
kui sügise hallad on näpistamas nende rinda.
Vajad ilu, jälgi talve,
mil kõik loodu on justkui varjusurmas,
vaikuses ja hääletuses, ootel uut äratust.
Vajad võlu (maagiat), jälgi kevadet,
looduse tärkamist ja mulla võrsumist.
Vajad sõpra, vaata taevasse,
sest tähed on lähemal, kui arvata oskad.
Vajad rahu, sule kõrvad, suu ja silmad, mõistuse kaine hääl,
ava süda ja meeled ja tervita olevikku.

'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

(Inglikivi jutustab)
Väike kivi, kare ja liivane.
Peidab endasse õrna tuule,
inglihäältena paitava õhu.
Vasakus käes vastu võtta
uue lootuse sõnumid.
Ärka, ärka, ärka!
Kaob koorik, igav ja üksluine
ja avaneb tuum, kui sillerdav pähkel.
Tuues endaga suitsuklaasina kumavat valgust.

''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Nii tühi on pea, justkui oleks öine kuu selle puhtaks uhtunud.
Tühi ja tühje mõtteid täis.
Vaist on lahkunud koos hommikuga ja kuuga.
Täna öösel on toimunud külastus.
Külastus, mida ei mäleta reaalsuses.
Ja kui püüan mälestust taastada, tuleb segaja ja segab kõik laiali.
Ju siis vara veel...

AU LOOJALE JA TÄNU INGLITELE!