Follow

reede, 21. november 2008

oli öö... otsisin sinilindu...




Lugesin eile õhtujuttu... ja öö tuli kätte... ja saabus hommik...





"Tema, Taeva Valgus, Maa jõud ja ilu,
tundis uhkust lihtsa ülesande üle, mis oli talle usaldatud,
tema, kes polnud kunagi varem vangistatud,
elas piiramatus ruumis ning jagas oma heldust kõigile võrdselt,
nõustus lühikeseks ajaks asuma inimkehasse, et
juhtida lapsi välja maailma ja õpetada neid tundma toda teist Valgust,
Vaimuvalgust, mida me kunagi ei näe, mis aga aitab meil näha kõike, mis on olemas."

"Siis uuris haldjas tähti ja luges nende saladusi,
sest juba kaua aega polnud maakeral talle enam midagi õpetada."

" "Niisiis, te polegi tõeliselt surnud?"...
"Mida tähendab see sõna "surnud"?"...
2Noh, see tähendab ju, et keegi pole enam elus!"...
"Kui rumalad on elavad, kui nad teistest kõnelevad," oli kõik, mis nad ütlesid..."

"Sest Valgus ümbritseb meid kõiki surelikke oma armastusega,
olgugi et ükski neist ei armasta teda küllaldaselt, et võtta ta täelikult vastu
ja nõnda kõiki Tõe saladusi tundma õppida."

"Aga elu on sageli täis ilusaid saladusi, mida peame austama, et neid mitte hävidata..."

"Ta teadis nüüd, et see, kes pidi ilmuma, omas nii suurt ja kohutavat võimu,
et ühegi inimese jõud poleks suutnud talle vastu panna.
Ta oli ühtaegu jumalus ja koletis; ta kinkis elu ja hävitas seda;
ta ruttas läbi maailma nii kiiresti, et teda polnud võimalik näha;
ta õgis ja õgis peatamatult; ta võttis kõik, mida puudutas...
Ta ei valinud saaki: rõõmud ja mured, talved ja suved,
kõik olid kalad, mis tema võrku sattusid."

"Sa näed kui ohtlik ta on.
Inimesi ähvardab pimedaks jäämine,
kui nad liiga kaua elavad selle kiirtes,
mis ei jäta ruumi mahedaile ja sõbralikele varjudele."

""Kas sina ei tule meiega kaasa?"...
"Ei," ütles Valgus. "Selleks pole veel aeg saabunud.
Valgus ei tohi veel surnute hulka astuda...""

"Aga nüüd nägid nad oma silmaga, et kõik,
mis neile oli kõneldud, oli lausa luiskamine,
ja et surma pole olemaski. Nad nägid, et surnuid polegi
ja et elu kestab alati, alati edasi, ainult uutes vormides.
Närtsiv roos puistab laiali oma õietolmu, millest sünnivad teised roosid
ja tema pudenevad õielehed lõhnastavad õhku.
Kui puudelt langevad õied, kasvavad nende asemele viljad;
ja tuhm, karvane tõuk muutub sädelevaks liblikaks.
Miski ei kao: toimuvad üksnes muutused..."

"Ära unusta, laps, et ühelgi asjald,
mida sa siin maailmas näed, pole algust ega lõppu.
Kui hoiad selle mõtte oma südames ja lased tal koos sinuga suureks kasvada,
siis tead alati, igasuguses olukorras, mida öelda, mida teha ja mida loota."

"Enda teadmata oli ta avastanud Valguse suurima saladuse:
püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks."

"Kõik maailma tarkused võib lapsele silmapilgu jooksul ette kanda,
aga kogu meie elu pole küllalt pikk, et aidata meil neid mõista,
sest oma kogemus on meie ainus valgus."

"Igaüks meist peab endale ise oma õnne otsima;
ta peab nägema lõputult vaeva ja kannatama palju pettumusi,
enne kui ta õpib õnnelik olema, hinnates lihtsaid ja täiuslikke rõõme,
mis on tema vaimule ja südamele alati kergesti kättesaadavad."


( Ma tänan kallist Maurice Maeterlincki selle suurepärase teose eest!
Rahu ja Valgust talle, kus ta ka iganes viibib.)

kolmapäev, 29. oktoober 2008



uus kuu... noor, vastsündinud...

Võta mu soovid ja tõsta need kõrgele, lase need lendu ja too vastustena minu juurde.
Olen vaba kui lind ja õnnelik nagu päikene... Mu kiired soojendavad mu kalleid...
Suudan lennata kõrgele ja haarata vikerkaart. Seon ta oma juustesse ja ehin end tähtedega...

Emake Kuu, ole mu saatjaks ja kaitsjaks. Hoia mind ja anna mulle rahu.
Lase mu soovidel täituda.
lase ma liuglen kui jõgi ja lainetan merena,
lase ma võimutsen ookeanina ja seisan kindlalt kui kalju.
Olen öö valitsejanna, Sinu Tütreke, Emake Kuu.

neljapäev, 29. mai 2008

Oodata,oodata,oodata...




Aeg seisab... hetkel...
ja samas tormab tulisjalu edasi...
Puhkaks, kuid ei suuda... pole aega...
Oh anna aega, armas Aeg!

esmaspäev, 12. mai 2008

Linnupuur




Miks on nii, et kui kõik karjub sees, siis suu on lukus? Tahaks nutta, halada ja hüüda nii valjult, et kogu maailm kuuleks ja tõttaks appi... Kuid mõistus ütleb:"Tasa! Kuss!" Ja suu püsib suletud, justkui pärlit varjav karp. Arvad, et oled suur ja tugev ja vapper. Arvad, et oled väike, kuid tugev ja vapper. Arvad, et oled väike ja habras, kuid siiski vapper... Ja hoiadki kõik südame tagumises kambris luku taga. Köidad kinni punase paelaga, peale vajutad hõbemündi ja loodad Kõrgeimale Väele... Ehk läheb mööda, ehk kaob... Ja siis lähebki mööda, kaobki... Sest kamber sulgeb uksed ja aknaluugid... kuni järgmise korrani... mil valu avab need taas. Valu, äng, vabadusekaotus... Soov uneledes kõrgustes hõljuda... vabana kõigest... kasvõi eelviimast korda, et kukkuda taas... kuid seekord vaid tühja kestana... hetkel, mil Vaim hõljub vete kohal... ja ümberringi valitseb kaos... UUS ALGUS...

kolmapäev, 26. märts 2008

Lumi tuli maha ja...

...ärkasin kell 1.43 ja istusin aknal. Nii imekaunis.
Kaminas põles tuli, radikad huugasid kuumast, aknaklaasid palavikuliselt higised.
Loodus on ikka võimas küll.
Sa võid Ta vastu võidelda, Teda hävitada või karistada,
kuid Tema vastu ei saa.
Tuul keerutab lund ikka nii nagu ise tahab.
Lumi lendab ja uitleb nii nagu endale meeldib.
Inimesed on paanikas, linnukesed külmetavad, loomad näljased.
Lumehelbed aga muudkui tantsivad ja vallatlevad.

Mõtled, et talv on seljataga. Otsid välja oma kevadkäimad ja õhukese mantli.
Peidad lambanahkse kasuka kapinurka, lootuses, et seda sel kevadel enam vaja ei lähe...
ja siis Ta tuleb, tuleb ja uisutab su unistustest lihtsalt üle.
Ja ometi on nii kaunis...
Külm, nälg ja hukatus... Surmatants... Kohutavalt kaunis!

teisipäev, 18. märts 2008

HEAD UUT AASTAT!

March 19, 10:48pm
Nii ütles, horoskoop homseks. Algab uus aasta sodiaagi järgi.
Kuna Päike siseneb Jäära märki ja Jäär on esimene tähtkuju sodiaagi redelil... Midagi sellist:)))))
No ma ei tea, mis see tähendab aga igal juhul...

HEAD UUT AASTAT! Põhjuse pidutseda leiab alati!

esmaspäev, 17. märts 2008

Leidsin vana päeviku...

Mõtlesin siis kirja panna mõned olulisemad mõtted sealt, enne kui see tuhasurma langeb...

... Mõned mõtted on vahel liiga kõrged, et neid asjatult lendu lasta. Kunagi ei tea, mis edasine toob ja kui hinnaliseks peame me samu mõtteid aja kulgedes...

... Vahel on nii, et mõtted, mis täna olulised, on juba õhtuks oma tähtsuselt kahanenud. Kuid ei tasu alahinnata olevikult hetke ja mõtete impulsiivsust. Kõik mõtted on ühtmoodi olulised, sest nad on seemneiks uutele ja veel olulisematele. Isegi kui need veel mõttetumad tunduvad...

Heh, niipalju leidsingi... Ülejäänu on nii piinlik:))))))), et ei julge lugedagi:)))))))))

Palavik?

Laupäeva öösel nägin mingit kuju. Ma ei tea, oli see ilmsi või unes...
Ta oli nagu hologramm, läbipaistev...
ta tuli mu juurde ja võttis kinni mu vasakust käest. põlesin, jube valu läbis mu käsivart.
See nagu voolas mööda mu veresooni. Oma ilmatu sügavate ja suurte silmadega vaatas ta minu sisse...
Ta võttis kinni mu paremast käest ja ma põlesin üleni.
Karjusin, kuid keegi ei kuulnud...
Ta pani oma kolmanda käe mu huultele ja ma ei saanud hingata...
Sel hetkel ärkas mees ja köhis, köhis südamest...
Laps puhkes nutma ja kuju kadus...

Oli see palavik?

reede, 14. märts 2008

Ema keelele

Miks on just emakeel? Miks mitte isakeel, vanaemakeel, vanematekeel, kodukeel, sünnikeel???
Miks on just isamaa ja mitte emamaa nagu paljudes teistes keeltes see välja tuleb?

Sellised mõtted valdasid mind täna, emakeelepäeval...
Ilus keel on eesti keel, rikas ja mitmekülgne.
Mäletan vanaema sõnu, mis näisid sageli pentsikuna. Nüüd tagantjärele olid need kaunid killud.

"Ma vaatasin päikese aknasse
päikese aknal magas kollane kass

ma vaatasin päikese käsi
päikese käed olid kirjud liblikate tolmust

ma tahtsin vaadata päikese silmi
aga päikesel olid päikeseprillid ees."
(J.Kaplinski)

teisipäev, 26. veebruar 2008

Meenutades kääbikuid...

Ma tulepaistel mõtisklen
kord nähtud asjadest
ning suvekirkaist liblikaist
ja aasalilledest,

ja lehekullast sügisel,
kui heljub härmalõng,
ja uduvalgeist hommikuist,
mil veidi nukker hõng.

Ma tulepaistel mõtisklen,
mis maailmast saab siis,
kui saabub aeg, mil talvetund
ei kevad enam vii.

sest nõnda palju asju veel
on nägemata mul:
eks lõhna igal kevadel
ju isemoodi muld.

Ma tulepaistel mõtisklen
neist rahvaist, kelle aeg
on mööda läind või tuleb siis,
kui minul minna aeg.

Ent sellal kui ma mõtisklen
neist päevist, mis on läind,
ma kuulatan, kas keegi ehk
mu ukse taga käib.

/J.R.R. Tolkien/

Lugesin Tolkien´i viimati aasta tagasi. Alustasin kunagi Kääbikuga...
Film on nii tuntud ja paljud teavad seda, kuid kes on lugenud Kääbikut?
See raamat ei ole päris nubludele, see on pigem natukene suurematele, kuigi leidsin Youtube´ist multika ja see meeldis nubludele rohkem kui keskealistele (pubekas on kole sõna...) :))))
Aga tegelikult on see raamat kõigile.
Kuulub minu lemmikute hulka just sellepärast, et lugesin seda kodust kaugel ja suurima koduigatsusega.

esmaspäev, 28. jaanuar 2008

Alustuseks

Ma ei pea ennast suureks sõnameistriks. Ütlen seda, mis sülg suhu ja tuul pähe toob...
ja tunnen ennast sageli peale seda väga hästi:)))

ma ei tea, kes ma olen. Ma tean, kes ma tahaksin olla, sedagi mitte alati...
Tahaksin olla selgeltnägija, ravitseja, üleloomuliku väega Heategija...
Kuid ma ei ole.
Olen lihtne inimene, räägin lihtsatest asjadest ja lihtsatele inimestele.
Eelkõige iseendale, et enesest rohkem teada saada, et endaga tuttavaks saada, et enda Sõbraks saada...