Vaikne laupäev ... meditatsioon kannibalismist...

Liha söömine on selline kahe otsaga lugu. 

Mõned kiidavad heaks ja naudivad... teised hoiatavad ja ähvardavad...

Eelistan ise pigem taimset toitu, vahel kala ja kana...

Millegipärast ei meeldi mulle siga, eelistan pigem punast... 

Kuidas on lugu inimese lihaga?

Kas suudaksin juua inimverd ja süüa inimliha? 

Küpsetatult? Värsket? 

Läbi müsteeriumi sündinud...

Minu pattude eest surnud...

Lunastuseks...

04.04.2004 tegin seda esmakordselt.

Ja täna, peale 40 päeva paastu ja meditatsiooni, vaiksel laupäeval...

tekitab see minus õudu, kurbust, haledust, armastust ja halastust- erinevaid emotsioone. 

Olen iseenesestmõistetavaks pidanud püha toimingut - saksamenti,

süüvimata selle otsesesse olemusse sõna-sõnalt.

Tundnud hingelist naudingut ja rahu Tema ihu ja vere maitsest...

On see Tema tahtmine, et juba 2000 aastat igal pühapäeval joob enam kui 2 miljardit kristlast Tema verd ja sööb Tema liha... et Tema võiks meid seeläbi korduvalt vabastada pattudest, mida päev-päevalt kordame ja korda saadame... 

Ja kui me ei olegi lihatoidulised... Eelistame jumalate ja loomade lihale toortoitu: seemneid, juurikaid, ka koralle ja eksootilisi supervitamiine... 

Siis, mis toidab meie hinge?

Kelle ihu ja verd me sööme ja joome?

• Kui sageli suudame "häbistada" end vabandamisega ja ausa tunnistamisega, et oleme eksinud? Või läheme pigem kergema vastupanu teed, selmet andestada? Ja liidame-lahutame oma suhteid, alandame neid, kes meid toidavad ja teenivad?
• Kui väga on meil vaja kõiki neid asju, mida kokku ahnitseme, mille nimel ennast ja oma pered lõhki laename? Oma armsaid ja lapsi enese omandiks peame, neisse kui trofeedesse või isiklikesse esemetesse suhtume?
• Kui tõsiselt võtame vastutust suhete. tegude ja otsuste ees? Kuivõrd mõtleme ette hetkeihade tagajärgedele? Ennetame või pigem koristame "ennetavalt" otsustamata tegude "tunnistajad ja ohvrid", otsutades kellegi teise õiguse elule...
• Kui sageli sirutame luksusjanus käe liigkasuvõtjatele või panustame pöörlevale rattale? Kelle peale kanname keelt ja mispärast? Kuivõrd olulise tähtsusega on meie elus tuntud tundmatu privaatne salasuhe või õnnetu armastus?
• Kui palju meil on vaja kõike seda, mida soodusmüükidelt hulgi kokku ostame, et järgmisel hooajal hüljata ja taas jahile söösta?
• Kui sageli suuname oma pettumused raevuks nõrgemate üle? Kas suudame säilitada objektiivsuse, kui oleme kuulda saanud valusat, kuid ausat kriitikat?
• Kui tihti oleme valmis väljuma mugavustsoonist? Siunates valitsejaid ja ettevõtjaid, unustame, et virkadel on võrdsed võimalused. Kas pole mitte laiskus see, mis laseb "mõttetarkadel" meie üle võimutseda, meie eest otsustada meie õigus ja õiglus?

Millist Jumalat me tegelikult kummardame? Veri tilgub meie huulilt ja liha roiskub hammaste vahel?Kuid kelle oma see tegelikult on?Kellele ohverdame oma vere, kellele jagame oma ihu? 

Hommikune mõtisklus

Kerge on olla kergeusklik...
Kerge on uskuda imedesse, Jumalasse, Armastusse...
Kuid uskuda enesesse on midagi ülemat,
mõeldud vist kõrgema arenguastmega ja oskustega olenditele.

Vahel on nii, et tahaks nii endasse uskuda...
Siis kui on vaja midagi ületada,
midagi korda saata,
hüpata tundmatus kohas...

Unes on see nii kerge, nii üllatuslikult kerge...
Tõstad käed ja tõused lendu, teades, et kannad end...
üle orgude, jõgede ja mägede.
Ja siis ärkad taas/või vajud ehk unne Reaalsuses...

***********************************
Looja on kinkinud mulle kitsad õlad,
need on piisavalt laiad, et pead kanda,
kuid kangekaelsus on tugevam kui karske pea ja selge silmavaade...

Vajan õlga, millele toetudes usk eneses leida...
Ühe on Elu mulle andnud...
Ja see on justkui Eeter, mis on silmadele nähtav,
kuid millele ma kuidagi toetuda ei suuda.
Sest iga kord kui toetan, vajun külili...
ja seda justkui polekski olnud.
Ja siis mõtisklen, kas oli see ehk illusioon...

nagu õrnõhuke õhuvirvendus riivab ta mu kätt ja hajub...
jättes endast järele mälestuse...kibeda pigem.

***************************************
Kurbus sööb kopsud seest,
hirm üksi iseendaga olla nakatab neeru.
Ja allaneelatud solvumised mõjuvad süljenäärmetele,
nendele, mis veel alles on...

Kõrv kurdistub,
lukustab end kriitikale ja
krigistab hambaid,
kuni need murduvad.

Ehk ongi see Elu Õppetund?
Kasvada iseseisvaks, Üksi, Iseeneses...
Et leida see usk Enesesse ja ainult Enesesse...

Õpitud abitus? Kes teab.
Inimene on ju mugav,
laiskuses on hää elada...

Laiskus on vägev vaenlane.
Ainus, mida ta teha viitsib on närida...
Eneseusu kallal.

************************************
Ja seda kõike vaatab nukralt pealt Hellus...
Lootes, et kõik muutub kord ja ta võib tulla,
emmata ja hoolida...
hellalt ja armastades.