Lugesin eile õhtujuttu... ja öö tuli kätte... ja saabus hommik...
"Tema, Taeva Valgus, Maa jõud ja ilu,
tundis uhkust lihtsa ülesande üle, mis oli talle usaldatud,
tema, kes polnud kunagi varem vangistatud,
elas piiramatus ruumis ning jagas oma heldust kõigile võrdselt,
nõustus lühikeseks ajaks asuma inimkehasse, et
juhtida lapsi välja maailma ja õpetada neid tundma toda teist Valgust,
Vaimuvalgust, mida me kunagi ei näe, mis aga aitab meil näha kõike, mis on olemas."
"Siis uuris haldjas tähti ja luges nende saladusi,
sest juba kaua aega polnud maakeral talle enam midagi õpetada."
" "Niisiis, te polegi tõeliselt surnud?"...
"Mida tähendab see sõna "surnud"?"...
2Noh, see tähendab ju, et keegi pole enam elus!"...
"Kui rumalad on elavad, kui nad teistest kõnelevad," oli kõik, mis nad ütlesid..."
"Sest Valgus ümbritseb meid kõiki surelikke oma armastusega,
olgugi et ükski neist ei armasta teda küllaldaselt, et võtta ta täelikult vastu
ja nõnda kõiki Tõe saladusi tundma õppida."
"Aga elu on sageli täis ilusaid saladusi, mida peame austama, et neid mitte hävidata..."
"Ta teadis nüüd, et see, kes pidi ilmuma, omas nii suurt ja kohutavat võimu,
et ühegi inimese jõud poleks suutnud talle vastu panna.
Ta oli ühtaegu jumalus ja koletis; ta kinkis elu ja hävitas seda;
ta ruttas läbi maailma nii kiiresti, et teda polnud võimalik näha;
ta õgis ja õgis peatamatult; ta võttis kõik, mida puudutas...
Ta ei valinud saaki: rõõmud ja mured, talved ja suved,
kõik olid kalad, mis tema võrku sattusid."
"Sa näed kui ohtlik ta on.
Inimesi ähvardab pimedaks jäämine,
kui nad liiga kaua elavad selle kiirtes,
mis ei jäta ruumi mahedaile ja sõbralikele varjudele."
""Kas sina ei tule meiega kaasa?"...
"Ei," ütles Valgus. "Selleks pole veel aeg saabunud.
Valgus ei tohi veel surnute hulka astuda...""
"Aga nüüd nägid nad oma silmaga, et kõik,
mis neile oli kõneldud, oli lausa luiskamine,
ja et surma pole olemaski. Nad nägid, et surnuid polegi
ja et elu kestab alati, alati edasi, ainult uutes vormides.
Närtsiv roos puistab laiali oma õietolmu, millest sünnivad teised roosid
ja tema pudenevad õielehed lõhnastavad õhku.
Kui puudelt langevad õied, kasvavad nende asemele viljad;
ja tuhm, karvane tõuk muutub sädelevaks liblikaks.
Miski ei kao: toimuvad üksnes muutused..."
"Ära unusta, laps, et ühelgi asjald,
mida sa siin maailmas näed, pole algust ega lõppu.
Kui hoiad selle mõtte oma südames ja lased tal koos sinuga suureks kasvada,
siis tead alati, igasuguses olukorras, mida öelda, mida teha ja mida loota."
"Enda teadmata oli ta avastanud Valguse suurima saladuse:
püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks."
"Kõik maailma tarkused võib lapsele silmapilgu jooksul ette kanda,
aga kogu meie elu pole küllalt pikk, et aidata meil neid mõista,
sest oma kogemus on meie ainus valgus."
"Igaüks meist peab endale ise oma õnne otsima;
ta peab nägema lõputult vaeva ja kannatama palju pettumusi,
enne kui ta õpib õnnelik olema, hinnates lihtsaid ja täiuslikke rõõme,
mis on tema vaimule ja südamele alati kergesti kättesaadavad."
( Ma tänan kallist Maurice Maeterlincki selle suurepärase teose eest!
Rahu ja Valgust talle, kus ta ka iganes viibib.)
