Suure Reede mõtisklused

Allikast tulevad meie ideed (eelmõtted), Allikas ise suunab need meieni.
Oleme Allikaga seotud ja meie ülesanded siin elus lähtuvad Allikast.
Iga kogemust, mida kogeme, kogeb ka Allikas.
Iga valu kajastub ka Allikas.
Kõik viha, vaen ja vaenulikkus lööb raske hoobina neid, kes puhkavad Allikal.
Iga mõtet siin elus mõeldes, võtame vastutuse nende eest, kes meist Allikale jäid ja kes peale meie lahkumist sinna naasesid.
Nende kogemuses on ka meie kogemus.
Nagu veri voolab kehas üks, oleme ka meie vaimuna hingede läbi seotud.
Seega, iga vaenulik mõte võib saada valuteoks teispool maakera, teisel olemisel.
Oleme kõik vastutavad maailma toimuvate kurbade sündmuste eest.
See vastutus on kollektiivne ja seda ei saa laotada indiviidi õlgadele.
Seepärast jälgigem omi mõtteid!
Eriti mõtteid, sest enne tegutsemist oleme lendu lasknud tuhandeid, kui mitte miljoneid mõtteid.
Kui meie oleme tasakaalukas ja laseme mõttel langeda, on see siiski lendu läinud ja keegi teine võib selle kinni püüda.
Meie vaenulik mõte võib kahjustada kedagi kusagil kaugel ja soodustada kellegi piinade suurenemist.
Seepärast, kallim, tasub mõista, kui oluline on mõtete selgus ja puhtus.
Mida lähedasem on inimene, kellest mõtled, seda tugevam on tunne (emotsioon).

Tunne on nagu vibunöör, kus meie oleme vibud, tunded pingutatud nöör ja mõte nool.
Kui mõte on positiivne, siis on see nagu sületäis lilli, mis tabab sihtmärki.
Kui mõte on negatiivne ja tiivustatud negatiivsetest tunnetest, siis on see kui vesinikupomm,
mis tabab sihtmärki, kuid hävitab ka küla, linnad ja riigi, rääkimata loomulikust, tasakaalukast keskkonnast, kuhu see suundub.

Inimesel on vajalik mõista oma mõtete Väge.
Vanasti seda mõisteti, nüüd on sageli mõttetusi mõtete asemel.
See risustab tasakaalu ja külvab segadust.
Hoikem mõtted puhtad!
Ja õnnistagem kõiki enese ümber!
Kõige enam lähedasi, sest siis positiivsed emotsioonid tekitavad tuumapommile sarnaneva positiivses mõttes reaktsiooni.
Ja see võib muuta palju maailma kulgemise loos.

Üks tõeliselt puhas ja positiivne inimene on tuhandeid kordi võimsam kui kümme negatiivset.
Sest negatiivsus muudab inimese jõuetuks, ka vihas.
Kuid rõõm pakub tuge ja äratab Väe.
See, kes mõistab Rõõmu Väge ja Õnnistuse Jõudu, on õnnesärgis sündinud.
Teda katab otsekui soomusrüü, mis kaitseb ja aitab edasi liikuda, kõrgemale, tähtede poole.

Vaata, kui palju kiirgad sina, inimene, Rahu ja Õnnistust!
Nii sama palju oled sa maailmavardja.
Kristuse sarnaselt sädeled üle inimkonna ja oled võimeline Kristuse tegudeks, Kristuse abiga.

Kuulata Vaikust ja veendu, et tegemist on õndsa Vaikusega Rahus ja Vaikelus, kus puudub ähvardav "enne tormi" vaikne hetk.

Armastus saadku meid kõiki täna ja homme ja iga päev!
Aamen.
Au Loojale!

13. reede

Tänane päev tekitab ebausklikes küsimusi. Mõnede jaoks on see õnnetu, mõnede jaoks õnnelik.
Reede on nagu reede ikka. Miks see 13 siis midagi muudab?
Miks siis on nii, et sellest päevast on tehtud üks õnnetusehunnik?

Uurisin selleks tarbeks Pentti Lempiäinen´i raamatut "Arvude sümboolika":

Arvu 13 kohta kirjutab Lempiäinen järgnevat:

ÕNNETUSE ARV

Mitmetes peenemateski hotellides pole olemas tuba number kolmteist, neis aga, kus on, jääb see sageli tühjaks. Ka korruseid võib hotellis kas või kolmkümmend olla, kolmeteistkümnes aga puudub seal sootuks. Abielude sõlmimist on kolmeteistkümnendal kuupäeval peljatud...

 ... Põllutööde alustamise eest kuu kolmeteistkümnendal päeval hoiatas juba kreeklane Hesiodos (600. või 700.a. e.Kr.) Babüloonlaste liigaastas oli kolmeteistkümnes lisakuu, mille tähemärgiks oli ebaõnne kaaren.

Muinaskreeklased ei võinud tulevikku ennustades kolmeteistkümnele komistada. See tähendas hävingut, ebaõnne, isegi surma. Surmaga on seda arvu ka teistes traditsioonides seostatud. Antiikajal arvati nii Kreekas kui ka Lähis-Idas, et viljakuse jumal ning kuningas surevad lunaarkuu kolmeteistkümnendal kuul, sageli veel ka kolmeteistkümnendal päeval. Nii heitis ka kreeklaste mütoloogia kangelane, kuningas Agamemnon hinge meie jaanuarile vastava kuu kolmeteistkümnendal päeval. Kreekas oli kombeks laulda kurvastuslaulu siis, kui inimese surmast oli möödunud kolmeteist päeva. Kuningatütar Hippodameia isa olevat surmanud kolmteist kosilast, enne kui Tantalose poeg Pelops neiu enesele naiseks sai.

Germaani mütoloogia kõneleb, et kui Loki tappis puuvõõriku oksaga ühe aasidest (teat. jumalatest), Balderi, oli tunnistajaks kolmteist hinge. Kui nõiad kogunevad sabatit veetma, on kolmeteistkümnendana liitunud nende kaheteistkümneliikmelise perega saatan. Selle järgi tunneb ka kabala kolmeteistkümmet kurja vaimu, mustas maagias aga hüütakse abiks kolmeteistkümmet deemonit. Ka Soome kõnekäändudes nimetatakse kolmeteistkümmet kuradi tosinaks. Kolmeteistkümnest kui saatana arvust paneb mõtlema ka asjaolu, et seda on ennustajate arvuks peetud, selgeltnägijaid arvatakse aga ülepea tumedate jõududega ühenduses olevat.

Miks siis kolmeteistkümmet õnnetuse arvuks peetakse?

Küllap seepärast, et kolmteist on ühe numbri võrra täiuslikust kaheteistkümnest suurem. Vähemasti Babüloonias sai kolmeteistkümnest hävitamist väljendava kurjusemaailma arv sellepärast, et see järgnes kaheteistkümnele.

Üks jumalatest oli Kuu, mida peeti naiselikuks, seega ka halvaendeliseks.

Lunaaraastas oli kolmteist kuud ning päikeseaastas kaksteist.

Arvamused kolmeteistkümnest kui ebaõnne arvust pole sugugi mitte kristlikud. Seda kujutlust on aga kinnitanud asjaolu, et Johannese ilmutusraamatu kolmeteistkümnes peatükk kõneleb antikristusest ja deemonlikust metsalisest, keda maailm hakkas kummardama. Peale selle tuleb meeles pidada, et Jeesuse viimasel õhtusöögil oli ligi kolmteist meest (Jeesus ning kaksteist jüngrit), kellest lahkus esimesena äraandja Juudas. Nii sai kolmeteistkümnest petlikkuse, kavaluse ning truudusetuse number...

KOLMTEIST VÕIB KA ÕNNE TUUA 

Mõnede rahvaste asjaarvamise aluseks olnud lunaaraasta sisaldas kolmteist kuud ning erines kaheteistkümnekuusest päikeseaastast. Nii oli varem ja iisraellastel. Nende jaoks omandasid erilise tähenduse kolmeteistkümnes kuu ning päev, mis sisaldas nii häid kui ka halbu võimalusi, see oli samaaegselt nii positiivne kui ka negatiivne. Euroopas järgisid kolmeteistkümnekuulist aastaringi teiste hulgas ka keldid.

Kolmteist pole aga sugugi mitte alati pahaendeline olnud. Sellele on omistatud ka sootuks vastupidist tähendust. Mõned, kes on sündinud kolmeteistkümnendal kuupäeval, peavad end eriti õnnelikuks, toda numbrit sisaldavaid esemeid on aga kui õnnetoovaid talismane müüdud. Põhja-Saksamaal näiteks on peetud abiellumist kolmeteistkümnendal kuupäeval eriti heaendeliseks...

...Hilisjudaismis suhtuti vähemasti Jeesuse aegadel kolmeteistkümnesse kui õnnenumbrisse. Jeruusalemma templis oli naiste eesõues kolmteist almuste andmise kohta ning kolmteist lauda. Talmud sidus selle arvu messiase ennustusega: Iisraeli maa jagatakse kolmeteistkümneks osaks, millest kolmeteistkümnes on messiase päralt. Ka keskaegses kabalas oli kolmteist hea arv.

Samadel lainepikkustel oli ka bütsantsi kultuur, kus kolmeteistkümnega kujutati Kristust ning tema kahteteistkümmet jüngrit. Etioopias on ühe kiriku põhi jagatud kolmeteistkümneks osaks. Tolle arvu hindamist näitab ka see, et ida kirikuaastas on kolmteist tähtsamat pidustust. Kreeka ortodoksel kirikul on kaksteist piiskoppi ning nende ülemana (kolmeteistkümnendana) Ateena peapiiskop.

Läänes jagasid Gregorius Suur (surn.604) ning inglise teoloog Honorius (surn. 1156) kolmeteistkümne arvudeks 10+3, mis tähendas kümmet käsku ning Jumala kolmainsust.

Selle põhjal rõhutas Honorius, et kristluse juurde kuuluvad usk kolmainsusesse ning tegutsemine kümne käsu järgi. Kõigele lisaks tuletas ta meelde, et kolm Idamaa tarka tulid Jeesuse sõime juurde lapsukese sünni kolmeteistkümnendal päeval (rootsi keeles nimetataksegi kolmekuningapäeva trettodagen ehk kolmeteistkümnes kuupäev).

Pauluse 13:13 "Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus"

...

Juba Pythagoras õpetas, et paaritud arvud on pühad ning toovad õnne, paarisarvud pole aga sugugi sedavõrd väärtuslikud. Aluseks on tollele arvamusele ilmselt see, et paarituid peeti mehelikeks ning paarisarve naiselikeks, loomulikult said viimased siis ka kahjuliku maigu. Naine on ju ikka see kurja juur.

Gnostitsismis lisas kolmeteistkümnele väärtust see, et ühendust ning armastust märkivates heebreakeelsetes sõnades on kolmteist tähte.

Ameerika indiaanlased pole kolmeteistkümmet peljanud, see oli neile taeva ning jumalate püha arv, mis tähendas ka ennustustes head. Küllap tugineb see neilgi unustussejäänud lunaaraastale, kus kolmeteistkümnendat kuud peeti tähelepanuväärseks.

Juudi patriarhide lugudes tuntakse Jaakobit ning tema kahteteistkümmet poega, uues testamendis Jeesust ja tema kahteteistkümmet jüngrit. Kreekas kõneldi Odysseusest ning tema kaheteistkümnest kaaslasest, Roomas moodustasid rühma Romulus ning kaksteist karjast. Germaanlased tundsid Balderit ning kahteteistkümmet kohtunikku, anglosaksid kuningas Arthurit ning tema kahteteistkümmet ümarlauarüütlit, prantslased Rolandit ning kahteteistkümmet aadlikku.

Selline siis seekord.
Materjal Pentti Lempiäinen "Arvude sümboolika" 1996 (SINISUKK)





..

Valguse Sünd

Vana Aasta sulges Ukse ja avas Noorele...

Lahkudes vangutas pead: "Oh, te Uljaspead, ohjeldage rabelemist!"

Aga Noor oli tulvil Rõõmu ja Elujanu. Kihutas sisse ja alustas Arenemist, Kogemist ja Jagamist.

Valgus naeratas ja sõnas: "See on minu Lapsuke. Hoidke teda, kaitske ja Õnnistage!"

Ja Inimkond rõõmustas, kaitses ja õnnistas. Sest sellest sõltus ka nende Rõõm, Kaitse ja Õnnistus.

Au Loojale ja Õnnetoojale!