Oodata,oodata,oodata...

Aeg seisab... hetkel...
ja samas tormab tulisjalu edasi...
Puhkaks, kuid ei suuda... pole aega...
Oh anna aega, armas Aeg!

Linnupuur

Miks on nii, et kui kõik karjub sees, siis suu on lukus? Tahaks nutta, halada ja hüüda nii valjult, et kogu maailm kuuleks ja tõttaks appi... Kuid mõistus ütleb:"Tasa! Kuss!" Ja suu püsib suletud, justkui pärlit varjav karp. Arvad, et oled suur ja tugev ja vapper. Arvad, et oled väike, kuid tugev ja vapper. Arvad, et oled väike ja habras, kuid siiski vapper... Ja hoiadki kõik südame tagumises kambris luku taga. Köidad kinni punase paelaga, peale vajutad hõbemündi ja loodad Kõrgeimale Väele... Ehk läheb mööda, ehk kaob... Ja siis lähebki mööda, kaobki... Sest kamber sulgeb uksed ja aknaluugid... kuni järgmise korrani... mil valu avab need taas. Valu, äng, vabadusekaotus... Soov uneledes kõrgustes hõljuda... vabana kõigest... kasvõi eelviimast korda, et kukkuda taas... kuid seekord vaid tühja kestana... hetkel, mil Vaim hõljub vete kohal... ja ümberringi valitseb kaos... UUS ALGUS...

Lumi tuli maha ja...

...ärkasin kell 1.43 ja istusin aknal. Nii imekaunis.
Kaminas põles tuli, radikad huugasid kuumast, aknaklaasid palavikuliselt higised.
Loodus on ikka võimas küll.
Sa võid Ta vastu võidelda, Teda hävitada või karistada,
kuid Tema vastu ei saa.
Tuul keerutab lund ikka nii nagu ise tahab.
Lumi lendab ja uitleb nii nagu endale meeldib.
Inimesed on paanikas, linnukesed külmetavad, loomad näljased.
Lumehelbed aga muudkui tantsivad ja vallatlevad.

Mõtled, et talv on seljataga. Otsid välja oma kevadkäimad ja õhukese mantli.
Peidad lambanahkse kasuka kapinurka, lootuses, et seda sel kevadel enam vaja ei lähe...
ja siis Ta tuleb, tuleb ja uisutab su unistustest lihtsalt üle.
Ja ometi on nii kaunis...
Külm, nälg ja hukatus... Surmatants... Kohutavalt kaunis!