Follow

laupäev, 3. juuli 2010

ηλεκτρινε...Merevaik - See oli mu nimi...

Võtsin Vikipeediast välja info merevaigu kohta.
Merevaik on tavaliselt meekollane, oranž, kollakasvalge, kollakaspunane, harva sinine, ROHEKAS või must. Enamasti on ta läbipaistev või läbikumav. (minu käevõrud olid rohelised. Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik on andnud nime elektronile ja elektrile.
Kasutus: Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Teda kasutati ehtekivina ja isegi rahana. Merevaik oli väga hinnatud VANA-KREEKAS. Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.

Lisaks veel:
Juba Hippocrates, meditsiini isa, kirjutas merevaigu kasutamise meditsiinilistest võimalustest ja meetoditest. Tänapäeval teame, et oma olemuselt antiseptilise merevaigu helmed koguvad endasse elektrostaatilist laengut. Merevaigu oksüdeeritud pind sisaldab enim bio-stimulaatorit sutsiniidhapet. Lenduval sutsiniidhappel on positiivne stimuleeriv mõju kõigile organitele: närvisüsteemile, südame ning neerude (see ingel tõreles minuga, et ma ei joo piisavalt vett, et hoidku ma oma neerusid. neerudes on hirmud ja need tuleb võita) tööle ja uuendusprotsessidele.
Varaseim merevaigu kohta käiv ülestähendus pärineb aastast 883 eKr, mis avastati Egiptuses graveerituna kivisse: "Ashur-Nasir-Apal, Assüüria valitseja, saatis oma inimesi merevaigu maale, kus meri uhub merevaiku kaldale nagu vaske …"
    Merevaiguga kauplemine algas Baltimaades uuel kiviajastul. Merevaik levis Balti idaosast ja Leedust Ida- ja Kesk-Euroopasse ning sealt edasi Egiptusesse. Merevaigu helmeid leiti Tet'i püramiidist vaarao nahkrihmalt (3400-2400 eKr). Saksa arheoloog Heinrich Schliemann leidis väljakaevamistel Troojas aastatel 1871-1890 teiste asjade seas ka merevaigu helmeid. Teadlased tegid kindlaks, et see merevaik on sinna toodud Balti rannikult 3000 aasta eest. Arheoloog leidis Balti merevaiku ka Kreeta saarelt, kui ta avastas umbes 1600-800 eKr ehitatud Mitseeni kuplikujulised kalmud.
    I-III sajandini kaubeldi merevaiguga intensiivselt Rooma Impeeriumis ja selle kolooniates. Merevaik oli kõrgelt hinnatud kreeklaste ja roomlaste seas, kes nimetasid merevaiku "kullaks põhjast". III-sajandi lõpuks kujunesid välja mööda Dneprit ja Dnestrit idasse suunduvad kaubitsemisrajad. Ühendused loodi ka Slaavi asundustega ja Rooma kolooniatega Musta mere rannikul ja hiljem ka Bütsantsi Impeeriumiga ning Araabia maadega.

 Kuigi seda ei ole avalikult arutatud, uuritakse mitmeid merevaigu efekte inimorganismile. Praegu, mil eetilised tõekspidamised on nõrgenenud, muutuvad inimesed järjest agressiivsemaks, ebasiiramaks ja egoistlikumaks. Tihti soovitakse avalikult teistele halba õnne, ja selle tulemusena tunneb tundlikum inimene seesmist rahulolematust ilma, et ta mõistaks, et see on põhjustatud nähtamatust vaenulikust keskkonnast. Üks kõige kindlamaid vahendeid kaitseks sellise vaenulikkuse eest ongi just pidev kokkupuude merevaiguga. Merevaik kaitseb negatiivse mõju eest, seetõttu on hea kanda ihu vastas riiete all merevaigust amuletti või kaelakeed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tänan tagasiside eest!